Totaalne muutumine: hüljatud tagahoovist tõeliseks rahulolu-oaasiks
TM Kodu & Ehitus
Ka tillukesest õueruumist võib luua tõelise rahulolu-oaasi. | Meelis Tomson/erakogu

Tartu ridaelamu pisike tagaõu tõestab, et hüljatud väikesest linna-aiast võib vaid mõne kuuga kujundada tõeliselt kauni, romantilise paiga sumedate suveõhtute nautimiseks.

"Tegelikult oligi see aiake suurelt osalt põhjuseks, miks me just selle kodu kasuks otsustasime,"  tunnistab majaperenaine Kristel. Noor pere oli ühist kodu ülikoolilinnas otsinud pea aasta, kui nõukaaja viimastel aastatel kerkinud ridaelamu neile mullu suvel silma jäi. "Selle ülesehitus läbi kolme korruse, kitsas trepp ning pisike, ent sümpaatse olemisega suletud tagahoov meenutasid mulle Londoni või NYC ridaelamuid," toob Kristel välja valikul määravaks saanud põhjused. 

Remonti polnud majaosa sünnist saati näinud, nii et vastsete koduomanike esimene suvi läks tervikrenoveerimise tähe all. "Tagantjärele tarkus - oleks võinud paremini planeerida, aga eks mina olin ka väga kärsitu, mistõttu tuli palju asju hiljem ümber teha," tunnistab perenaine. Majaosa sai juurde ühe täisvannitoa, 0-korrusele ehitati kodune spaa. Kuid aia planeerimiseks ja rajamaiseks enam toona Kristeli sõnul jaksu ei olnud. Sügis tuli peale, mõtlesime, et kogume end natuke, tunnistab pererahvas muiates.

Tagahoovis olev aiaosa hakkas perenaisele end meelde tuletama siis, kui esimesed kevadised päikesekiired õue piilusid. "Abikaasa vaatas mind kaastundlikult ja küsis igaks juhuks, kas ma ikka mäletan, mis kliimas me elame, kui talle õueruumi sisustamisest rääkima hakkasin," naerab Kristel. Kuid abikaasa oli tõsi taga, sest tundes oma kaasat, oli selge, et ega tegus perenaine  ei unistanud suurest grillist ja kahest rohelisest plastmasstoolist – eesmärgiks oli seatud skandinaavia stiilis, hele-valge ja  romantilise hõnguga õueruum.

"Võib-olla seetõttu, et olen pool oma elust merelinnas Tallinnas elanud, on mulle tähtis avatus, teatav kargus: teadsin, et tahan luua õueruumi, kus oleks kasvõi veidi mu unelmate rannakodu hõngu," ütleb Kristel. Eelkõige pidigi sellest pidi saama mõnus koht, kus pere ja  sõpradega koos mõnusalt aega viita: mekutada hea toiduga või nautida päikeseloojangut klaasikese veiniga. Perenaise sõnul on neil piisavalt suur köök, ja kuna nad kumbki abikaasaga suured grillijad pole, otsustati pisikese aiaruumi parimaks ärakasutamiseks suveköögist loobuda.

Aia eri tsoonid

Alustati sellest, et aed jagati tinglikult kaheks osaks: eluruumi pikendus õue koos istumiskohtade, lauakese ja lamamistoolidega võttis koha sisse terrassil. Aiaosa jäeti murule ja taimedele, ent just sealt tuli perele ootamatu ja äärmiselt ebameeldiv üllatus: "Tundsime, kuidas ühes kohas maa jala all astudes justkui vetrus – olin väga mures, sest olin just lugenud perest, kes enda teadmata aias sügava katmata vana kaevu kohal oli kõndinud."  Asja lähemalt uurida otsustanud abikaasa kaevas koha lahti ning selguski jahmatav tõde: eelmised omanikud oli ilmselt paarikümne aasta eest  suitsuahju tarvis küllatki sügava maa-aluse šahti kaevanud, kuhu paigutatud plekk-kast ja torud olid osaliselt läbi roostetanud, mädanenud ja katki, augus leidus ehitusprahti ja teravaid kive.  Et oma jõududega ohtlikust lõksust jagu ei saadud, paluti appi spetsialistid ettevõttest Eesti Murud, kes konstruktsiooni eemaldasid ning õueosa ühtlase siirdemuruga katsid. "Neist oli tohutu abi:  just nemad andsid head nõu, kuidas naabritega aiaäärset peenart kujundada.

Nõu ja jõuga tulid appi pereliikmed. "Meie vanematel on kaunid iluaiad ja hulk kogemusi, peres on aga ka väljaõppinud aiakujundaja, nii et alati oli, kellelt nõu küsida," tunnustab Kristel lähedaste panust. Nõu sai peetud ka hea sõbra, maastikuarhitekt Karin Bachmanniga. Kristel ütleb, et meenutab tihti maasikuarhitekti ütlust, et tihedas linnakeskkonnas on miniatuurse "rohepausi" tekitamine teinekord vaat, et ellujäämise küsimus. "Roheluse tähendust mõistad siis, kui oled sunnitud kivimajade vahel elama,"  nendib varasemalt Tallinna vanalinnas elanud Kristel. Keeruliseks osutus aga aiapiirde valimine: vana mädanenud piirdeaed otsustati lõpuks asendada hoopis vahvate istutuskastidega. "Sellega oli ainult niisugune lugu, et kastidetaile tehakse vaid üht värvi: mingi ebamäärase roheka puiduimmutusvahendi karva," polnud naine rahul, kääris käised ning värvis kastid ühtlasteks sinkjashalliks, mis maja helehalli välisilmega hästi sobis. 

Taimede valik kastides on Kristeli sõnul aga üsnagi juhuslik. "Ma olen ju tegelikult algaja aiapidaja, see on mul esimene kord taimi päriselt istutada. Varem olin nagu" taimede Sinihabe", tõin nad tuppa aeglaselt surema," puhkeb Kristel nakatavalt naerma. Kevadlilled vahetas ta ühel hetkel hilisemate õitsejate vastu välja, püsikutena rõõmustavad silma roosid ja rododendronid. "Ja meie viinamarjabeebi!" hüüatab ta emotsionaalselt. Zilga viinamarjataime kinkisid vastsetele aiapidajatele vanemad, kelle kaunis aias Võrumaal erakordselt maitsvad viinamarjad suviti küpseks saavad. "Tegelikult on see oluline, et saad oma aiast peoga orgaaniliselt kasvatatud maasikaid ja tomateid noppida, kasvõi salatit või ürte napsata. Sa oled see, mida sööd," toonitab kohalikku toorainet kõrgelt hindav Kristel.

Terrass kui elutuba õues

"Ma teadsin kohe päris kindlasti, mida ma EI taha - ei mingit tumepruuni rasket puitmööblit, mis kolme karu kodu meenutaks või siis koledat plastikpunutist. Ehitusalustest kokku sätitud istumisnurgad pole samuti minu tassike teed," on Kristel resoluutne. Pere koduõue pidi tulema skandinaavialik valge puitmööbel, mis samal ajal kannaks ka panipaiga  ülesannet. Selgus aga, et see pole sugugi kergesti täidetav soov – sobivad mööblitükid tuli kokku otsida nii Eesti väiketootjate kui Ikea valikust. "Odavbrände ei maksa alati alahinnata. Mina olen nii Ikea kui HM kodu valikust mõned päris vahvad asjad leidnud," jagab Kristel oma kogemust. Ka taaskasutus on peres au sees: vanad veinikastid valgel riiulil mahutavad panipaikadena pisemat aiakraami.

Oluline oli aga see, kuhu kaunis mööbel paigutada. "Meie suureks üllatuseks selgus, et varasemal terrassil polnudki alust, vaid lauad olid lihtsalt maapinnale asetatud," muigab perenaine. Uus, poole suurem kaunis pruun puitterrass sai mõistagi korralikud betoonist tugipostid ning aluskatte. "Ja vaibad panime maha! Tartus Vaiba- ja Põrandakeskuses käies selgus, et on täiesti olemas niisugused vaipkatted, mis ei karda külma ega niiskust ning mida on ülilihtne puhastada. Supersoovitus," ei hoia Kristel tagasi. Lisaks tuli terrassiehituse käigus nähtavale veetoru, nii sai aiakastmise mure lahendatud ning päikesevarju pakub markiis. Kui tagantjärele midagi teisiti teha, siis ütleb Kristel, et markiisi asemel valiks ta täna pigem püsiva varikatuse. "Kuigi see on kallim ja keerukam paigaldada, oleks meie sajuses kliimas sellest rohkem kasu."

Artikli märksõnad