Kuidas ehitada aeda pergola?
Paula Ritanen-Närhi
TM Kodud & Õued
Krundi piirile oskuslikult planeeritud ehitis varjab vaate naabermajadele. | Paula Ritanen-Närhi

Et maha saetud õuekuuse tõttu oli tekkinud õue piirile naabritega soovimatult lage vaade, hakati mõtlema, kuidas seda auku täita. Heki piisavalt kõrgeks kasvamist ei mallatud oodata ja nii otsustati pergola kasuks.

Sel õuel kasvas üle 20 aasta vanune kuusepuu, mis oli krundi piirile tekitanud uhke okasseina. Aga kaks aastat tagasi oldi sunnitud puu maha saagima ja naaberkrundi piirile tekkis mitu meetrit lagedat vaadet, kuni naabrite maja akendeni välja. Selge oli see, et uusi puid-põõsaid istutades ei saaks piisavalt kiiresti tagasi pilkude eest kaitsvat õuepiiret ja nii hakati mõtlema vääntaimedele sobiva raamistiku peale. Kui enda mõistusest vajaka jäi, kutsuti appi maastikukujundaja.

Tingimuseks oli, et ehitis oleks uus ja piisavalt varjav, aga ka mitte silmahakkavalt tugeva konstruktsiooniga. Ka ei soovitud, et see hakkaks naabri õue liiga tugevalt varju heitma.

Üheskoos planeerides

Paarisaja ruutmeetri suurusel krundil on arvel iga ruutsentimeeter, et see mõistlikku kasutust leiaks. Parim lahendus muidugi oleks, kui igal ehitisel oleks mitu funktsiooni: nii kasutus-, varjamis- kui ka iluotstarve. Seetõttu otsustatigi õuekuuse asemele ehitada õuel olemise mugavust lisav pergola. Pergola oli plaanitud ehitada kruntide vahelise kraavi kaldale, paari meetri kaugusele krundi piirist, mistõttu oli ehituseks vaja ka naabrite nõusolekut.

Kuna ehitise planeering oli tunduvalt keerulisem kui lihtne raamistik vääntaimedele, telliti töö asjatundjailt. Aiaplaneerija, ehitaja ja tellija vahetasid omavahel arvamusi ja nii saadi selgeks tellija soovid. Planeerijal oli vaja näha ümbrust, mida pergolaga varjata taheti. Ehitaja jällegi pidi saama selgeks, milliseid taaskasutatavaid materjale (nagu tellija soov oli) ta pergola ehitamiseks kasutada saab. Omavahelises vestluses oli tellijal hea oma nägemusest pergola suhtes rääkida ja nii sai ta töövõtjatelt ka kohest tagasisidet.

Õue ühtse ilme saavutamiseks taheti pergolas kasutada vanu aknaid, mis olid restaureerituna üle jäänud krundil oleva taaskasutatud klaasidega kasvuhoone ehitamise järgselt. Osapoolte kohtumisel mõõdeti need aknad üle ja tehti esialgne pergola maastikule paigutamine.

Load korda

Mõne päeva pärast olid tellijal olemas õueplaneerija tehtud visandid, mille heakskiitmise järel saadi ehitusluba ka joonistele. Joonistele oli saadud ka naaberkrundi asukate nõusolek ja edasi toimetati need linna ehitusjärelvalveametisse. Kui ehitusluba oli saadud, kulus ehitamiseks vaid mõni päev. Kõigepealt valati betooni sõrestiku postid ja mõni päev hiljem toodi kohale mõõtusaetud immutatud puit raamistiku tarbeks.

Kohapeal tehti mingil määral muudatusi, et ehitis ümbritsevaga paremini kooskõlla saaks. Sõrestikulatte jäeti ära kohtades, kus neil varjamise otstarvet ei olnud. Üks osa pergolast jäeti täiesti lahti, et lähedal kasvav õunapuu saaks kasvades oma oksad pergolasse sisse sirutada. Värvimistöö tegid majaomanikud ise ehitustöövõtja juhiste kohaselt ja algupärasest hinnapakkumisest lasid töövõtjad sellevõrra ka alla.

Põrand annab tööle viimase läike

Pergolast tuli õhuline õueehitis, mille kõrgus on 2,4, laius 3,9 ja sügavus 2,4 meetrit. Katusekonstruktsioon on kaldega veidi naabri poole, olgugi et esialgu polnud kavatsust pergolale katust tehagi. Õuekuuse känd oli võimalikult maapinna lähedalt ära saetud, aga juurestik jäi maapinnale kõdunema. Siiski sooviti pergola põrandaks kivisillutist, mida hea hooldada ja mis hoiab ära, et vihmade ajal savise maa tõttu ehitise osad määrdunuks ei saaks.

Pergola sisse kolmele küljele tehti kasvuala, kuhu istutati päikeselembelisi püsikuid ja aiavilju. Puidust sõrestikkonstruktsioon tehti looduslikumaks, istutades pergola seinte äärde vääntaimi, mis kasvades korvavad kuuse mahavõtmisega kaotatud lopsaka roheluse.

Pergola põrandaks valiti betoonkivisillutis, mille majaelanikud ise kergelt valmis ehitasid. Savimaad kooriti labidaga kümne sentimeetri sügavuseni ja asendati see liivakihiga. Põrandale said looduskiviimitatsiooniga L-tähe kujulised betoonist sillutisplaadid, mida on kerge paigaldada. Põranda servad tehti ilmekuse pärast klombitud sillutiskividest ja ümaratest kividest. Viimastest tehti ka astmed teerajalt pergolasse.

Ilma umbrohuta

Kui suur õuekuusk oli maha saetud, sai õu tunduvalt rohkem päevavalgust. Esimesel suvel ei olnud muutust taimestikus veel märgata, aga järgmisel kasvuajal oli kõik juba tunduvalt muutunud. Pergola esisel kasvualal olid hakanud kasvama taimed, keda varjus ei olnud peaaegu olnudki. Valguse lisandumine oli aga tekitanud olukorra, et ka sillutise pragudesse olid seemneid levitanud potitaimed hakanud järelkasvu tootma.

Esimesel suvel olid sillutiskivide vahed täidetud kivituhaga, mis nägi küll looduslik välja, aga seda oli tülikas hooldada. Kuna pergola taimi kasteti ja ka väetati, hakkasid seemnerikkad umbrohud sillutiskivide vahesid vallutama. Järgmisel aastal tehti sillutise vahed umbrohust ja mullast puhtaks ja asemele valati sideaine PB-12. Sillutisest sai kergelthooldatav põrand. Nüüd saab pergola põrandapinna hõlpsalt puhtaks luua või veepritsiga.

Asjaajamine omavalitsuse ametnikega

Igasuguse krundil toimuva ehitustöö suhtes peab ühendust võtma kohaliku omavalitsusega, et selle kaudu vajalikud load saada. Kruntide piirile rajatava tara ehitamiseks peab aga olema naabri nõusolek – ka siis, kui selleks tööks ehitusluba tarvis ei olegi. Kui naabrid on endi piirile ühiselt aia ehitanud, lepivad nad ka kokku selle hoolduses. Kui aga naabrid ühise aia ehitamise suhtes kokkuleppele ei jõua, peavad nad endapoolse aia ehitama oma krundi serva ja piirist aia kõrguse kaugusele.

Tara kaitseb ja loob hubasust

Tara peab välimuselt, kõrguselt ja värvi poolest sobima ümbrusesse. Tavaliselt on kruntide tarade kõrguseks 1,2–1,5 meetrit, aga ka vaid meetri kõrgune aed juba varjab ära õuel istuva inimese. Tara piirab mingit ala, aga ka kaitseb tolmu ja müra eest; eriti veel siis, kui piirdes on ka taimi. Lastega perede ja koduloomade seisukohalt on tara ka turvarajatis.

Kuna pika tara tegemine on aeganõudev töö, tasub tara teha tugevaks. Tara rajamissügavus mittekülmuvas pinnases on vähemalt pool meetrit, aga läbikülmuva pinnase puhul peab tara vundament olema kindlalt üle meetri sügavuses ja vaja on ka pinnasevahetust ja külmumist takistavaid ehitusplaate. Täbaraim on tarale vundamenti rajada siis, kui krundil on nii kivist kui savist maad.

Heki istutamiseks pole tegevusluba vaja. Hekk istutakse krundi piirist sissepoole, kui just naabriga ühiselt ei ole teisiti kokku lepitud, et tehakse ühine piirihekk. Heki puhul peab meeles pidama, et hekk kasvab ka laiusesse. Kui on pügatav hekk, tuleb seda pügada kevadsuvisel ajal. Viisakas on hekki ka mõne aasta tagant vähemaks lõigata. Suuremad hekilõikamised tehakse kevad-talvel.

Hooldamist vajab ka vabalt kasvavatest mitmest puuliigist koosnev piire. Kuuse- ja elupuuhekke on eriti tülikas hooldada, kui neid lasta hooldamatuna laiadeks ja kõrgeteks kasvada. Piirdehekki soovides on hekiks sobilike taimede ja nende kasvusuuruse suhtes mõttekas end juba enne taimede soetamist harida.

* Tõlkinud Mattias Hiiumaal

Artikli märksõnad