Johan Tali: “Olen meeskonnamängija, pigem ühispinna otsija kui kindla joonega lõikaja.”
Tiina Kolk
Arhitekt Johan Tali sõnul on suure büroo puhul oluline, et kõigi karakter kuidagi esile tõuseks. Üheks ühisbüroo kasutamise eelduseks on see, et uued inimesed tulevad oma toalillega. | Terje Ugandi

Koos kaaslastega Kalevi keskstaadioni, Saue vallamaja ja Pärnu Rääma sõudekeskuse arhitektuurikonkursi võitnud Johan Tali on püsimatu hing, kes tegutseb mitmel rindel ning riigipiirideüleselt. Peale arhitektitöö koos Karli Luigega asutatud büroos Molumba kureerib ta ka näitusi, on Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktorant ja uurimisprojekti "Lõpetamata linn" üks vedajaid.

Viini Rakenduskunsti Ülikooli magistrikraadiga lõpetanud noor arhitekt oli kahasse Siim Tuksami ja Johanna Jõekaldaga 14. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni «Vaba ruum», mis käsitles virtuaalse ja füüsilise avaliku ruumi seoseid globaliseeruvas maailmas, kuraator. Järgmisel biennaalil oli ta eestipoolne kuraator Batimaade ühisprojektis «Balti paviljon», mis rääkis ühistest pingutustest ühiskonnas, kus kirjust lähiajaloost euroopalikku kultuuriruumi liikudes korraldatakse ümber mineviku põimunud taristut, maastikke ja linnu. Linna- ja keskkonnaprobleemid paeluvad EKA doktoranti eriti.


Kas rahvusvaheliselt arhitektuurimaastikult Euroopa suurlinnadest oli Eestisse naasta kerge?

Tagantjärele vaadates oli tagasi Eestisse tulek kõige õigem otsus, sest elu läheb siin aina põnevamaks. Meie küllaltki kompaktses väikeses arhitektide kogukonnas võib kiiresti hakata erialal tegutsema ega pea enne pildile saamist kaua juhuslikke tegevusi harrastama. Kui ühel päeval Berliinis tundsime, et elu suurlinnas on rohkem tüütav kui suuri võimalusi kinkiv, pakkisime elukaaslase Kirsi Lemberiga kohvrid kokku, et Tallinnas (taas)alustada arhitekti ja filmikunstnikuna.
Kirsi on praegu järjekordse filmi kunstnik. EV 100 programmis varsti linastuv «Võta või jäta» jutustab n-ö kalevipojast ehk Soome ehitajast üksikisast.
Tema koospartner on Aki Kaurismäega filme teinud Soome vanameister Markku Pätilä, kes on andekas filmikunstnik ja suurepärane inimene. Ta käib tihti Eestis ja näen, kuidas Kirsi ammutab temalt kogemusi. Selline enda vaistul ja teiste usaldamisel põhinev koostöö on väga inspireeriv.

Teen kõiki töid täie südamega ega vaata selles mõttes kella, kas töötasin liiga palju või hoopis liiga vähe. Kui projekt peab valmis olema, teen seda kasvõi hommikuni või kolm päeva järjest. Tihti tunnen, et Kirsil on väga raske, kui tulen alles hommikul koju ega täida seetõttu oma isakohustusi, vaid magan. Kui tal on filmivõtted, jõuab temagi vahel hommikul kell 4 koju, on 24 tundi töötanud ja langeb lihtsalt voodisse. Saame mõlemad sellest kaifist ühtmoodi aru. See pole päris nii lihtne, et sina lähed tööle ja mina jään lapsega koju – püüame neid rolle ka võimalikult palju vahetada. Selles mõttes õpime ka lapse kasvatamist ja pereelu sarnaste tõekspidamiste pinnalt.


Millele keskendub projekt "Lõpetamata linn"?

See on Eesti teadusmaastikul intriig, sest kunagi varem pole EKA õppejõud isekeskis teinud uurimisprojekti, mis on tellitud väljastpool akadeemiat. Kolmeaastase programmi igal semestril analüüsitakse üht meie arvates olulist Tallinna linnaehituslikku tahku.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.
Artikli märksõnad