Suursuguse pintslitõmbega kodu Kalamajas
Kaili Kannel
Diivan
Suur raamaturiiul elutoas on arhitektist pereisa enda kätega valmistatud. | Terje Ugandi

Stalini-aegse maja sisemuses ootab ees avar, kõrgete lagedega valgusküllane kodu. Sõbrad, kes külla satuvad, ütlevad «Pariis!», «Lissabon!», «Berliin!», iseloomustamaks selle kodu atmosfääri. Nii ongi, sest just nende paikade kodud on pererahvast inspireerinud. Kui korteri omanikud soovivad aga nautida tõelist miljonivaadet, avaneb aknast kogu Toompea arhitektuur oma ilus, eriti kaunis on see vaade talveõhtutel, kui linn tuledes särab.

 

Kui ehtekunstnik Birgit ja arhitekt Jan Skolimowski perre sündis teine laps, Friida, oli selge, et kahetoalises korteris elamisel pole perspektiivi. Uusarendused neid ei köitnud, pigem otsiti midagi erilist. Nad leidsid kuulutuse, kus tulevasest kodust olid väga segased fotod, kuid üks pilt jäi kummitama – segamatu vaade valgussäras vanalinnale, Stenbocki maja esiplaanil.

Hoone on pärit 1954. aastast. Stalinistlikus stiilis neljakorruseline kortermaja asub vanalinna lähedal, kohe Kalamaja alguses. Selle ajastu arhitektuurile on omane suursugusema pintslitõmbega stiil. Kõrged laed, avarad trepikojad, laekarniisid ja rosetid korteris püüdsid pilku ning paar otsustas korterit vaatama minna. «See oli üsna väsinud olemisega, välja tuli vahetada kogu elektri- ja veesüsteem. Meie silmis oli aga positiivne, et kõik algne oli säilinud: karniisid ja rosetid, täispuidust siseuksed ja ehitusaegne planeering. See on suur asi, sest moodne aeg oli nii mõnegi korteri juba ära rikkunud. Otsustasime, et sellest saab meie uus kodu,» räägib peremees.

Valged seinad ja põrandad

Korteris on 80 ruutmeetrit: kaks magamistuba, elutuba, köök ja vannituba. Kõike ühendab selgroona pikk koridor. «Otsustasime planeeringu suures osas samaks jätta. Fakt, et köök ja elutuba on eraldi ruumid, tundus nagu kingitus, sest moodne avatud köögi ja elutoaga lahendus oli meil juba olnud ja sellel on siiski teatud miinused,» räägib Jan. Erinevalt eelmisest kodust taheti ruumi rohkem valgust tuua. Kõik seinad ja laed värviti põhiosas valgeks. Hiljem lisatud põrandakihtide alt tuli välja vana laudpõrand, mis samuti valge värviga kaeti – nii peegeldub akendest põrandale langev valgus edasi ruumi ja efekt on kordades suurem.

Kodu tulid appi remontima pere ja sõbrad ning palju tehti ka ise ära. Vaatamata sellele, et lõpuks omanike jõud ja oskused raugesid ning ehitustööde teatepulk anti üle professionaalidele, on Jani jaoks oma kodu luues üks põhiline lisandväärtus just uute kogemuste omandamine. Aktiivselt kaasa lüües ja julgelt uusi lahendusi proovides kogub ta teadmisi, mida saab hiljem arhitekti ja sisekujundajana oma töös ära kasutada. «Näiteks oli valge põrand sel ajal teistmoodi lahendus ja paljud ootasid katse tulemusi, et kui kiiresti me alla anname ja selle tumedamaks värvime. Seda aga ei juhtunud, sest asi pole üldse nii traagiline, ning õige pea nägime ka sõprade uutes kodudes valgeid laudpõrandaid. Lagede puhul jõudsime ehitajaga lahenduseni, kus enne värvimist kaeti laed spetsiaalse kiudkangaga, et vältida pragude teket. Siin on puitlaed, mille puhul on teatud liikumine loomulik, aga selline lahendus aitab lae kauem kaunina hoida.»

Lopsakad interjöörielemendid

Ajastupõhise stiiliga interjööri taastamine, mida olemasolevad detailid eeldasid, oli omanikele esialgu võõras. Dekoratiivsete profiilidega karniisid ja uste piirdeliistud eeldasid ka sarnaseid põrandaliiste, teist stiili valamut, segisteid ja keraamilisi plaate. Inspiratsiooni ammutamiseks lehitseti ajakirju, kus jäid silma vanad Prantsusmaa lossid ja linnakorterid. Vaikselt lubati sellel stiilil end rohkem kõnetama hakata ja lõpuks tundus see väga õige ning oma.

Jan räägib, kuidas hea juhuse teel leiti detailid, mis interjööri terviklikuks muudavad. «Otsisin segisteid ja küsisin sanitaartehnikaga kaupleva sõbra käest, äkki tal on lattu seisma jäänud midagi, mis eestlasele väga kaubaks ei lähe. Sel ajal polnud messing ja kuldsed toonid väga moes ning seetõttu tõi ta mulle lauale nii vanni- kui ka köögisegisteid, üks kuldsem kui teine. Alguses tundus võõras, aga kui hakkasin seda mõttes sobitama ülejäänud lopsakate sisedetailidega, mõtlesin, miks mitte. Ise juba kujutasin ette sõprade kommentaare, et «bojaar» jne. Kui segistid aga paika said, tundus, et need oleks nagu alati seal olnud.»

Köögisegistiga hakkas ideaalselt kahekõnet pidama messingust laevalgusti, mis oli ostetud Porvoo vanakraamilaadalt ja ootas oma hetke. Jan ja Birgit olid juba oma eelmisesse kodusse muretsenud Skandinaavia vanamööblit ning see lõi uues kodus taas särama. Toonimata valge sein sobib tumeda konjakitooni tiigipuidust mööbli taustaks ideaalselt. Värvide osas leiti, et messingust vannitoasegistid nõuavad enda kõrvale midagi väärikat. Kuna juba hakati mööda klassikalist rida minema, sobis vanadest lauanõudest inspireeritud koobaltsinine hästi. Magamistuppa leidis perenaine rohekama alatooniga sinise, mille sügavus tuleb eriti kaunilt esile süütuvalge lae ja põranda vahel. Kergelt nagisev laudpõrand ja vanamööbli taotluslikult parandamata jäetud defektid jutustavad oma lugu ning iga pisemgi detail, mis selles kodus silma jääb, moodustab vankumatult harmoonilise kooskõla kõige ümbritsevaga.