Õitsevad virsikuvärvid punasel Peipsi liival
Eve Veigel
Kodu & Aed
Helle ja Mati Vaheri kodu Lohusuus | Juta Kübarsepp

Helle ja Mati Vaheri aed pälvis võistlusel "Kodu kauniks 2016" finalistitiitli. Lopsakust, värvi ja vaheldusrikkust, kivimüüre, mängu- ja istumisnurki – perekond Vaheri aed Lohusuu liivapinnasel ühendab loodusarmastuse ning praktilise meele sügavale ulatuvate kohalike juurtega. 

Kes: Helle ja Mati Vaher, pedagoog ning autode- ja tehnikamees

Mis: 0,27 ha, mis jaguneb ilu- ja tarbeaia vahel üsna võrdselt

Kus: Lohusuus Ida-Virumaal

Milline: Peipsi-äärne liivapinnas, millele koormate viisi musta mulda lisatud.

Esimesi plaane endale maja ehitada pidasid Helle ja Mati Vaher siin Lohusuu aleviku serval juba pea 30 aastat tagasi. Muutunud ajad muutsid ka plaane, aga unistustest siiski ei loobutud ja praeguseks on päris oma kodus elatud juba kümme aastat. Pea sama kaua on ka majaümbruse kujundamisega tegeletud. Ikka nii, et ilu ja kasu käsikäes, ning aleviku serval pole maaelu võludest miskit puudu. Ruumi on tarbeaiale ja ruumikale kasvuhoonele, aga ka proosalisem õueala paistab ikka läbi lillede.

Mõlemad on sünnilt virulased ja Helle juured on olnud juba aegade hämarusest just siin Lohusuus. Ei ole tal olnud seeläbi paigaga seotud kliimaüllatusi ega olnud ka aiandus talle päris tundmatu tegevus, samas on oma aeda kujundatud ikka ise katsetades. „See aed ei saa vist kunagi päris valmis. Pidevalt tuleb uusi mõtteid ja enamjaolt saavad need ka kohe teoks tehtud,” on perenaine asjade käiguga rahul. Aias on ruumi nii lapselastel palli mängida kui endal mitmest istumiskohast avanevaid vaateid nautida, ka mööduja silmale on siin ikka midagi kütkestavat. 2014. aastal pälvis pere Ida-Viru omavalitsuste liidu kauneima kodu tänukirja ja mastivimpli, mis lehvib nüüd uhkelt lipumastis.

Traktori asemel

Pere mõlemad lapsed on nüüdseks pesast lennanud, aga ühiseid tegemisi ja mõtteid leidub nendega ikka. Kaks lapselast saavad siinses suveparadiisis loodusteadmistes tõelise elukooli. Peremees Mati on suur hobusesõber ning majapidamises elab ehtne Eesti raskeveohobune, kellega koos saab kartul nii maha pandud kui ka üles võetud. „Kuni jaksame kartulit kasvatada, on ikka hobust ka vaja,” on selle elustiilivalikuga rahul ka perenaine. „Palju aastaid tegime ise heina, aga hangumine on tohutu töö ja seda enam ei taha,” tõdeb ta mugavuse poole kalduvaid valikuid. Nii ehibki pere õue „oma sulgedega”, nagu Helle muigab: aias ja seintel leidub vanu hoburiistu ja muid hobusepidamisega seotud asju.

Hobusetallis valitseb magus minevikulõhn ja elu keeb kahel korrusel: pääsukesed kasvatavad siin suve jooksul üles mitu pesatäit poegi. Tallis on talve tarvis ehtne saan ja regi, koguni vedruvanker, millega tütar kodust kirikusse laulatusele sõitis. Targa looma kõrval kasvab lapselaste loodusemõistmine. „Ei ole maailmas looma, keda vanem poiss ei tunneks, ise alles läks kooli. Unistab, et kui suureks saab, teeb veel ühe talli, et saaks siis hobusega ratsutada,” naerab vanaema. Aga ka praegusest tallist piisab, et aiamulda hästi toita, ja kord nädalas saavad ka lopsakad potitaimed hoburammu kastmisvette.

Lage algus

„Kui selle madala krundi saime, oli hirm liigniiskuse ees,” meenutab algusaegu perenaine. See pani vundamenti tõstma ja liigvee tarvis tiikigi kaevama. Kahel suvel püsis vesi kenasti sees, seejärel alanes silmanähtavalt ja praeguseks on kevadise niiskuse kadudes tegemist kuivapoolse süvendiga. Uue olukorraga kohanedes mõeldi välja tegevusplaan, mis näeb poolde tiiki ette laudpõranda – nii saab selle alt põhjast siiski kätte kevadise kastmisvee ja põrandapealsest teha mõnusa tuulevarjulise istumispaiga. Veesilmana pakub aga silma- ja kõrvarõõmu väike vulisev purskkaev lillede vahel.

Tasast maad aitab vaheldusrikkamaks muuta ka ehituse aegu kujundatud kõrgem istutusala maja külje all, kuhu sai koondatud krundilt kivirähk ja kive veel juurdegi toodud. „Kivid on meie suurteks lemmikuteks ja neid on aias palju,” kinnitab perenaine. Kivid ehivad ka kõrgemat hostade ala ja saunaesist kiviaeda. Kõrgendikul, hostade istutusalal, eretab kevadel tulbipeenar – neid on siin mitmeid sorte ja värve. Hostad on Helle lemmikud, keda on praegu kokku 14 sorti. Ka kobarpead meeldivad – neidki on kokku neli erinevat. Taimeinfo on hoolikalt alles hoitud ja tütar on nüüdseks teinud ka joonise, kuhu kõik taimenimed on peale kantud. Algul aiaplaani siiski ei olnud. „Seepärast oleme ka taimi seitse korda ümber tõstnud,” tõdeb Helle.

Head võrdlusainet pakub nüüd fotoalbum, mis kajastab paiga muutumist juba alates 1988. aastast. Juba üle kümne aasta on album tütre hoole all ning annab tunnistust lisandunud kogemustest ja muutunud huvidest, aga ka aia edenemisest ja läbi aegade püsinud õierikkusest. Küllap on keskkond olnud toeks järelpõlve kujunemisel – ka tütrest on saanud kunstihuvidega õpetaja. Lapselaste kasvamises on aga kõva sõna öelda vanaisal, kelle kõrval poisid hobuse selga saavad istuda. Lahkelt meisterdas ta aiaserva pargitud vana Žiguli külge ka teise rooli, et mõlemal võrdsed võimalused oleks.

Eneseküllane harrastus

Kui perel on aed, siis võib vabalt elada nii, et palju rohkem harrastusi tarvis polegi. „Lillekasvataja on meil Helle, mina harin maad ja tegutsen kasvuhoones,” jätab peremees iluaia au kõik kaasale, kes tunnistab, et siia ta aeg kõik tõesti läheb ja reisima ta ei kipu. Kodus on parem ja tegemist küllaga. Liikumisvaeguse all aiatöid tehes tõesti ei kannata ning samas võib iga hetk leida aias ka midagi silmale nauditavat.

Oma oskuste ja jõududega on kõike tehtud ning hakkama saadud, oma kogemustest ka õpitud, nendib pere. Taimedega tegeleda on Hellele kogu elu meeldinud ja nii on ta ka iga kevad oma suvelilled ise ette kasvatanud. Viimasel ajal on suund siiski läinud püsililledele – pääseb suuremast varakevadisest kasvuhoonekütmisest ja riskist, et külm siiski oma nõuab. Ka tegemist on püsikutega vähem, eriti kui detailides nõudlik olla.

Enesetunde pärast tahab Helle, et kõik oleks umbrohust puhas. „Iga päev pean korra aia üle käima ja ülearuse välja noppima,” tõdeb ta, et iseenesest ilu ei püsi. Mürke nad koduaias ei kasuta, andku siis kurgid saaki nagu annavad. Kasvuhoonest saadavast jätkub ka küllaga sisse teha – kõik, kes talvel koju tulevad, siit purke kaasa ka viivad.

3 küsimust Helle Vaherile

Mis on olnud aias suurimaks väljakutseks?

Kuna ehituse käigus tuli välja üsna palju põllukive, siis tekkis mõte sobitada need aiakujundusse. Suured kivid said alguses kohe paika tõstuki abil, ülejäänud juba meespere lihasejõu ja naispere nutikusega.

Milline on aias lemmikkoht?

Kogu aia territooriumil tunnen end ühenduses loodusega. Kuid saunaterrass on koht, kus ka kehva ilmaga saab aiale pilku heita ja õieilu nautida, olgu siis kevadel puhkevaid õunapuid või lumeni õitsevaid säravaid päikesesilmi.

Millised on tulevikuplaanid?

Igal aastal leian mõne uue taime, puu või põõsa, mida oma aeda tahan tuua. Seepärast on aed pidevas muutumises. Aeg-ajalt tuleb peenraid laiendada või siis mõni istumiskoht juurde meisterdada.

Artikli märksõnad