Tuulest kantud maastik
Eve Veigel
Kodu & Aed
Väike pinnalangus on maja ümber vormistatud terrassidena. Roosidealune pinnas hoitakse puhas: lihtsam on, kui seda käest ei lase. | Tiina Tammet

Mati Aiaotsa ja Helo Tamra aed pälvis võistlusel „Kodu kauniks 2016” finalistitiitli. Avatud maastiku vabadust nautiv paar kujundas niitudele ulatuva õue, kus saab jälgida nii taimede tärkamist kui taevakaare pakutavaid vaatemänge.

 

 

Kes: Mati Aiaots, Helo Tamra

Kus: Harjumaal Kiili vallas Sausti külas

Mis: 1,5 ha maastikuaed 6 ha krundil

Tingimused: tuultele avatud savi- ja moreenipinnasega põllumaa

Eesti on imeline. Kohe äärelinnast välja jõudes rabavad sind vaated üle niitude jalutavate kitsede, lõputute pilvemaastike, põldudelt kerkiva õhtuudu ja aastaaegade vaheldudes karva muutvate toonidega. Avaruse ilu tõi kogenud ehitusjuhi Mati Aiaotsa omaenda kolmandat kodu ehitama just sellesse Harjumaa serva. 2009. aastal valmis maja, aiaga hakati põhjalikumalt tegelema uue kümnendi alguses. Nüüdseks on õuel põhijooned paigas ja taimed saanud edeneda juba kolm viimast aastat.

Kõik saab alguse maast

Siin oli veel sajandivahetusel alles põld. „Tulin kuulutuse peale ja nägin maatükki, mis ei meeldinud. Küll aga meeldis eemal asuv künkanõlv,” meenutab Mati esmapilku. Seepeale küsis müüja naabrilt, kas too ei tahaks maad müüa, ja kaup sündiski. Kant ja loodus olid Matile tuttavad: elus hulka maju ehitanud mees elas enne Kiisal, aga käis juba mitu aastat lahtiste silmadega ringi, otsides vaiksemat kohta, kus sobiksid nii vaated kui õiged ilmakaared. Aiandus on talle siiani alles avastamist pakkuv ala, see-eest aga oli piisavalt praktilist kogemust ja visioon, mis sellest paigast saada võiks.

Kuna tegemist on maakohaga, oli eesmärgiks sulandada aed loodusega, säilitada lihtsus ja avarus, võtab peremees kokku mõtted, millest juba maja ja vaateid kavandades lähtuti. Sissejuhatuseks küsiti ka maastikuarhitekti nõu, aga kurb tõdemus oli, et täit taimetundmist ei ole alati neilgi. Nii tuli taimevalik endal läbi mõelda, nagu ka see, kust vaadet lahti hoida ja taimede kasvu piirata. Spetsialistid kavandasid kiire tulemuse huvides lahkelt tihedaid istutusi, ent Matile meeldib ka taimi eraldi vaadata. Põhimõtteliselt hindab ta küll asjatundjate nõu, ent tõdeb, et oma soovid peab igaüks ikka ise läbi tunnetama. „Mati on alati kõiges ise kättpidi juures,” iseloomustab Helo meest, kes on end maksimalistiks tunnistanud. See kirjeldab ka tema rühkimist oma täpse ettekujutuse suunas.

Naerdes lubab Mati end ise vangi panna, kui peaks laskma oma vaateid tarastada – just avaruse ilu teda siia tõigi. Vaateid kinni kasvatada pole pererahval samuti plaanis, kellegi eest varjata end ju ei tule. Piirdeaed on aga siin koguni valla reeglitega välistatud. Vaadete nimel lepitakse ka nuhtlusega, mida endast kujutavad kõik neljajalgsed, keda tuleb noortest puudest ikkagi võrguga eemal hoida. Metssead koos põrsastega olid tore vaatepilt, kui värskelt tärganud murus tustisid, on pere olukorraga leppinud.

Mugavuse kiituseks

Kirevaid lillepeenraid siit õuelt ei leia. „Me oleme mugavad inimesed. Vaid hetk on seda ilu, ja siis pead veel ootama, kui võid kuivanud varred maha lõigata,” naerab perenaine, selgitades, miks õitsejatest on aeda valitud vaid roosid, mille ilu nähakse ka väljaspool õitseaega. „Tõelistel rohenäppudel oleks siin olnud kõvasti rohkem tegemist,” iseloomustab ta nende valitud nappi ja lakoonilist stiili. Aed pole olnud ­eesmärk ­omaette, vaid eelkõige võimalus kujundada soovitud keskkonda, mis jätaks reisida armastavatele inimestele ka ­vabadust.

Nii Matile kui Helole on liikuv aiatöö olnud päevategemistele heaks vahelduseks. Mõlemate juured on maa poole kaldu – Helol Võru, Matil Märjamaa suunas. Aiapidamist on nad pidanud kogema maast madalast kui paratamatust, mille ikkesse ei taha enam kinni jääda. „Oleme püüdnud teha nii, et oleks lihtne elada. Kui nädalas pool tundi käin ja umbrohtu näpsin, on küll,” hindab Helo. Väite tõestuseks napsab perenaine aias ringi jalutades mõne soovimatu kõrrekese möödaminnes kaasa, ja pilt ongi jälle korras. Paar-kolm tundi kulub nädalas kogu ala korrastamiseks. Iga nädal niidetakse ainult majaümbruse pooltteist hektarit – Mati murutraktori ja trimmeriga, Helo väikeniidukiga taime­aladelt.

Perenaise unistuseks olnud kiviktaimla nõuab praegusel kujul üllatavalt vähe tööd. Kui tavaliselt on kaalukauss kõvasti kaldu taimede suunas, siis siin on kivide osakaal arvestatavam. Kõik kohalik maavara, mis majaalusest moreenipinnast on esile tulnud, mõjub loomulikult ka multšiks kasutatud paekivikillustiku naabruses. Praegusele vaoshoitusele soovib Helo küll veel veidi erksaid toone juurde tuua ja omasoodu paljundavad taimi ka varesed, kelle eriliseks lemmikuks on mägisibulad.

Tuulte hoida ja hellitada

„Aiakujundusest ei tea me midagi. Mis kasvab, see kasvab, ja kui ei, siis muudame,” on peremees resoluutne ja samas põhjendamatult tagasihoidlik. Aia avarana hoidmine on omaette kunst, mida õpitakse sageli hindama alles siis, kui võimalus käest lastud. Nii lihtne on hoogu sattuda ja aeda täis istutada, leides end paarikümne aasta pärast parajas tihnikus! Üheskoos on siin tasakaalu otsitud ja algselt lageda peale tokke seades puudele õigeid kohti mõõdetud.

Mati arvab, et on elu jooksul alates vanematekodust Vigalas vast tuhatkond puud mulda pistnud. Muidugi oli kunagine aiapidamine teise suunaga, aga looduses olemise oskus tuli sealt ikkagi kaasa. „Pole ime, et mõni mees tegevusetust toas istumisest aru kaotab,” tõdeb ta. Teda juba korterisse ära ei paiguta!

Siin on olnud tegemist kõvasti ka pinnasega. Tihe moreenisegune savi on sedavõrd kõva, et mõnes kohas on Mati pidanud istutusauke tegema löök­trelliga. Nii teab ta ette kujutada, millises pinnases taimed peavad vastu pidama.

Algul eesaia savipinnale istutatud taimed kiratsesid – vesi ei saanud juurtelt ära valguda. Kurb oli vaadata, kui taimed järjest välja läksid ja kogu sissesõiduteest ümbritsetud istutusala tuli ringi teha. Pinnase tõstmise järel hakkasid kõrgemale istutatud okaspuuvormid kohe ilusti kasvama.

Enamik taimi on siia toodud Nurga puukoolist. Seal on need juba Eesti kliimaga harjutatud ega vaja mujalt toodutega võrreldes erikohtlemist, kiidab peremees. Hea on ka näha, kuidas taim suureks kasvades välja näeb. Ehkki suuri istutusi enam kavas ei ole, jagub põnevust ikka. Huvi pärast pani Mati tõrust tammed ja kastanid kasvama ja vaatab nüüd, kuidas need hoogu võtavad. Soovitud loodusliku lilleniidu saamiseks, mida vaid kord suvel võiks niita, tuleb enne veel natuke pinnast kultiveerida. Aga eesmärk on selge: tahaks puhata ka, mitte vaid aiale elada.

Asjatundjast peremees soovitab:

Terrassilaudade sile pealispind on alati puhas ega hakka nii lihtsalt pinde ajama. Praegu levinud soonilise poole peale jätmine on tehtud teadmatusest! Sooned on selleks, et ka laagide tugipinnad saaks õhu käes kuivada. NB! KES VEEL EI TEA – NII ON ÕIGE!

Nii arhitekti kui maastikuarhitekti käest endale projekti tellides on võtmeküsimuseks eelkõige koostöö, mis keskenduks küsimusele, kuidas selles kohas elama hakatakse. Selleks on vaja rääkida, rääkida, rääkida.

Mati kinnitab, et eramajas ei vajata rõdusid – neid lihtsalt ei kasutata. Neilgi on suur rõdu vaid arhitekti idee ja kasutusel vaid aknapesuks.

3 küsimust pererahvale, Matile ja Helole

Mis on olnud aias suurim väljakutse?

Paiga suurus: ilma piirideta ei taju nii hästi proportsioone ja vahekaugusi, mis väikeses aias ei jäta kuigi palju mänguruumi. Nüüd tundub, et kiviktaimla võinuks ka palju suurem olla.

Milline on pere lemmikkoht?

Suveterrass on põhiline õhtune istumiskoht, samas suunas avanevad ka vaated elutoa ja sauna akendest.

Mis on plaanis edaspidi?

„Igal kevadel räägin, kuidas teen siia väikse kasti, kus tilli-salatit kasvatada. Ehk siis tuleval aastal! Aga oleme mõlemad kogu elu nii palju pidanud kõike kasvatama, et rohkem oma vabadust käest ei anna,” arvab Mati.