Asjade kõne
Ele Praks
Kodu & Aed
Kodu & Aed külas näitlejannal Tiina Mälbergil | Mark Raidpere

„Kõige tähtsam on see, et inimene – ükskõik, kus ta elab või on – oleks õnnelik,” ütleb Tiina Mälberg, kes sai laiemalt tuntuks nimiosalisena Kadri Kõusaare filmis „Ema”.

 

Kes: näitleja Tiina Mälberg

Mis: 81 m² korter

Kus: 1975. aastal ehitatud majas Rakveres

Üheksa aastat tagasi võitis Tiina siinne kodu parima värvilahenduse tiitli konkursil „Kodu kauniks”. „Oli mul üks sõbranna, kes andis vihje, et võiksin osaleda oma aknaga vannitoaga. Mõtlesin, et ega kaotada midagi ei ole, aga vannitubasid oli seal teisigi ja premeerituks sai mingi muu. Aga see andis julgust ja järgmisel aastal, kui remont oli valmis kogu korteris, kandideerisin juba teadlikumalt.”

Sellest ajast ei ole Tiina kodus palju muutunud. Mõned pildid on juurde tulnud või nagu Tiina ütleb: „Ainult elu on toimunud.” Ja veel: „Elu on kõik kujundanud.” „See on kõigest korter, kinnisvaraobjekt,” osutab ta, „koduks saab ta vaid sel juhul, kui ta sisuga täidetakse ja selle sisu teevad inimesed.” Tiina räägib kodust ja koduga seotud asjadest pikalt ja põhjalikult.

Kodutundest

Ma olen eestlane, mu kodu on Eesti ja pean kogu seda maad oma koduks. Seintega piiratud ala, kus ma elan, püüan endale ja oma lähedastele nii meeldivaks ja vajadustele vastavaks kujundada kui võimalik. Aga elaksin meelsasti nagu tigu, kandes kogu elamist kõikjal kaasas. Miks siis ikkagi Rakvere? On nii kujunenud, et saan oma elu sisukaks elada just siin asudes. Noorena poleks ma kunagi ette kujutanud, et elan korteris – mu vanematel on Sakus oma maja ja aed. Aga nüüdseks olen 20 aastat siin elanud, ehkki mu juured on harali ja tunnen end kõikjal Eestis koduselt.

Mateeria võluväest

See, kuidas inimesed oma koju asju valivad, millega ja kuidas sisustavad – räägib nende kohta. Ma ei pea omama kõiki ilusaid ja tähtsaid asju. Ja ma ei raatsi asjadest loobuda. Mul on väga raske midagi ära visata, ma ei saa sellega hakkama. Eelistan asju ära anda kellelegi, kel neid vaja on. Isegi garderoobi värskendamine on minu jaoks üks suur häda, mul on koguni kahju, et mu kaal radikaalselt ei kõigu. Kipun vanadesse asjadesse ja mälestustesse kinni jääma, kulutan kõik täielikult läbi ja kannan ribadeks ning ostan uued asjad alles siis, kui tõesti teisiti ei saa.

Miks vahel siiski üht-teist prügimäele satub? On perioode, kui üritatakse juurtest ja eelnevatest põlvkondadest eemalduda. Siis loobutakse vanadest asjadest uute kasuks ja luuakse uusi keskkondi. Kui uutes asjades pettutakse, sest need ei täida ootusi, on anonüümsed ja mittemidagiütlevad, ei toeta ega aita meil ennast üles ehitada, siis pöördutakse uuesti vanade asjade juurde tagasi. Kui esivanematelt midagi alles pole, siis saab ka täiesti uusi väärtusi luua. Samas ei maksa loota, et meie lapsed tingimata tahavad nende meie loodud asjadega oma elu täita. Igaüks leiab talle kõige mõnusamad teed ja lahendused.

Aga juurte kaudu – olgu need siis selles maas või mingites asjades – oleme seotud mingi tugevama või algsema jõu allikaga, me saame sealt energiat, need toetavad meid me igapäevatoimetustes, kus tahame ju olla tublid ja tegutseda-saavutada palju. Juurtega asjad ja ka kohad laadivad meid aktiivsemalt kui juhuslikud, anonüümsed esemed. Midagi võiks ju olla päriselt, jääv! Ma tahaksin loota, et eestlased ei ole ses osas kuigi erinevad keskmisest eurooplasest. Küll aga ilmselt ameeriklastest, kelle meelest on eelmisest sajandist pärit asjad on juba kohutavalt vanad.

Vanaema puhvet

Mu emaema elas Tallinnas Jakobsoni tänaval. Praegu minu köögis hulga asju mahutav vana puhvet oli vanema juures valge, arvatavasti ka mitu korda üle värvitud. Meie mingisuguses elu faasis, Viljandis elades, armastasin ma lillat värvi, terve köök oli lilla ning lillaks värvitud said ka puhvet ja taburetid. Kui siin Rakveres 2007. aastal remonti tegin, siis tundus, et peaks ka selle kummutiga midagi ette võtma. Minu mõte oli, et lihviks puhtaks ja kataks uue värviga, kuid puiduusku meister arvas, et las jääda, olgugi et on lihtne vineer. Nii sai ta vaid linaõliga üle tehtud.

Vana kapp oli siiski kuidagi kõnetu ja tühi. Sai kaalutud ukseklaaside asendamist huvitavamatega. Tol hetkel oli see meister teatris kunstnik-dekoraator ja tahtis proovida klaasile graveerimist. Jätnud kõrvale kõik ornamendid ja mustrid, haarasime ideest, et ammustel aegadel oli vanaemadel köögis tihtipeale rätik, sellele tikitud õpetlik motiiv või hüüdlause innustamas päeva või üldist kulgemist. Mõtlesin, et siin köögis võiks ka olla selline sõnum. Valisin midagi julgustavat, see on Artur Alliksaar. Kas tohin ette lugeda? „Ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu? Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus. Tuul julgustav juukseid sul silus. Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus. Elada siiski on ilus!” Selline salmike.

Sirelilillast ja käsitööst

Lillast aga niipalju, et päriselt loobuda ei tahtnud ma sellest ka nüüd. Tekkis violetne otsasein ja paneelkardinad. Mulle oli tähtis, et kodus oleks palju avarust ja valgust, aga valguse kõrvale sai ka värvi jäetud.

Kardinad on poest ostetud valmiskardinad, mille värvid sobisid. Teatri õmblejal sai lastud neid jupitada ja nendega mängida, et saada õiget mõõtu. Sai kangatükke sätitud nagu lapitekki.

Mulle meeldib kõik ilus ja hindan väga käsitööd. Ühel hetkel jäid kõik minu enda kudumise, õmblemise ja tikkimise asjad kõrvale, sest mu nõuded kvaliteedile muutusid nii kõrgeks, et pidin oma mõtete teostajaks otsima osavamaid inimesi. Teatris on alati neid, kel on oskusi ja loovat mõtlemist ja kes suudavad asju paremini ja kiiremini teostada.

 

ajanäitaja

Mind inspireerib Jaapan. Praktilisus, esteetilisus ja rituaalsus on esindatud kõiges, mida jaapanlased teevad. Ma püüan väga, et sama toimiks ka minu kodus. Kasutaja peab asjade loojaisse suhtuma sügava austusega. Kui anda mingile esteetiliselt ebamäärasele esemele praktiline funktsioon, siis see õigustab selle asja olemasolu ja annab talle võimaluse inimesi teenida. See kell on selline huvitav maastikumaalikene, signeeringuta, minu isale kunagi kingitud. Seisis kaua aega diivani taga, nagu erilise tähenduseta kingitustega vahel juhtub. Selle pildi võib olla teinud kes tahes: ei ole väga diletantlik, aga on küllaltki magus, ei midagi väärtuslikku. Tundus, et kuidas seda niisama siia seina peale panna, ta on liiga veider. Oli aga vaja kella. Kaua aega pidasin sisemisi heitlusi iseendaga, et kuidas ma löön naaskli kunstiteosesse. Aga ma palusin südamest vabandust ja selgitasin mõttes, et nii näen ma maalile uut võimalust. Nüüd ta tegutseb kellana ja see on igal juhul väärikam kui diivani taga tolmu koguda.

Koduloomadest

Mu isa ja ema pakkusid mu lastele, kes väiksena ihkasid endale koduloomi, geniaalse lahenduse: kui ei ole võimalik linnakorteris looma pidada, siis saab laps väga edukalt kodus hoolitseda ka näiteks tulbisibula eest. See on potis, kust tuleb iduke, siis on leht, ühel hetkel õiealge, siis taim kuivab, seejärel läheb pott sibulaga tagasi vanavanemate juurde kosutamisele. Järgmisel kevadel saab laps oma sibula tagasi ning elu eest hoolitsemise elamus on edukalt olemas. Aga meil on olnud ka rott, mille poeg tõi, ehkki ma ei lubanud, aga hiljem hakkasin rott Rudolfist kõrgelt lugu pidama. Ta oli ääretult tore tegelane.

Millegi saavutamisest

On erinevat tüüpi inimesi: mõned teevad ja toimetavad, kuid nad unustatakse ning teised kirevad varakult – ise ja palju – ja ehkki nad ei teegi nii palju, mäletatakse neid hästi. Kuulsuse pingeread ei ole alati õiglased. Aga kui sul on sõnum maailmale ja teha tahtmine, siis tee! Vähema kui maailma parima asja pärast ei ole mõtet hommikul voodist üles tõustagi. On must miljon laadi ja viisi, kuidas midagi teha. See, et oleme väiksed arvult või et oleme vaesemad kui mõned teised või et oleme pärit „ääremaalt”, ei ole mingi õigustus teha midagi kehvemini või poolikult. Meil on eestlastena muu maailma inimestega võrreldes tegelikult tohutu eelis, sest meil on ülerahvalist tähelepanu saavutada suhteliselt lihtne.

Artikli märksõnad