Õhuline, puhas ja rahulik Eesti kodu
Ele Praks
Kodu & Aed
Olga ja Anatoli kodu ridamajas pealinna piiril | Juta Kübarsepp

Tallinna lähiümbruse olustik meenutab sageli Eesti väikelinnu: palju rohelust, vähe liiklust ja vaid harvad jalakäijad. Kaugemalt tulijale on Eesti igas mõttes rahusaar keset närvilist ja ülerahvastatud maailma.

Kes: Anatoli (34), Olga (33), vanem poeg (8), beebist vend

Mis: 130 m² korter ridaelamus

Kus: Rae vallas Tallinna külje all

Olga ja Anatoli koduks olev tagasihoidlik ridamaja pealinna piiril sai valmis just eelmise masuaja alguses, aastal 2008. Kuus aastat ootas väljaarendamata korter „musta kastina” kannatlikult elanikke, kelle tulek tooks uut elu ja uusi lootusi. Siis aga jõudis siia sobiva kodu otsinguil juba kannatamatuks muutunud noor pere, kes langetas kiire otsuse: ostame ära! „Pool aastat otsisime korterit, hinnad olid laes. Mõtlesime, et ostame musta karbi ja investeerime, teeme oma maitse järgi, nullist,” seletab naerusuine Anatoli.

Tema eelmine kodu oli olnud sisekujundaja poolt pakutud valmislahendus. „Tahtsin ka siin kasutada sisekujundajat, kuid abikaasa ütles mulle: „Teeme kõik ise!” Ma vastasin, et ei taha riskida. Tema: „Ei, teeme ikka!” Lõpuks otsustasimegi, et teeme ise, koos. Tuligi selline minu meelest väga hea lahendus. Meie mõlema maitsekompromiss, märksõnaks looduslik minimalism. Oleme hea meelega siia oma aega pühendanud ja palju kordi ägedalt vaielnud – loomulikult, see käib asja juurde! Vaieldud sai väga väikeste asjade pärast, mis tegelikult ei ole üldse olulised, aga tookord tundusid meile äärmiselt tähtsad,” muheleb Anatoli. „Venelastel on väljend, et kui soovid lahutust, siis alusta remonti,” lisab Olga naeratades juurde ning lisab täiesti tõsiselt: „Me mõlemad oleme väga emotsionaalsed ja mõnikord oli väga raske. Paljud lahutavadki remondi käigus. Kuid meie saime püstitatud ülesannetega hakkama ja lõpuks osutus, et meil on üsna ühtne nägemus.”

Kodu Eestisse

Smolenskist pärit Olga õppis Peterburis rahvusvahelist ärijuhtimist. Pärast instituudi lõpetamist töötas ta selles enam kui viie miljoni elanikuga linnas ühe tuntud köögibrändi jaeketi juhina. Anatoli on sündinud Eestis ja omandas juba lasteaias väga hea eesti keele. Anatoli sai bakalaureusekraadi Tallinna Tehnikaülikoolis elektroonika ja meditsiinitehnika erialal, aga töötab hoopis piimatööstuses ekspordiosakonna juhatajana. Kui Olga ja Anatoli abiellusid, tuli otsustada, kas elada Eestis või Venemaal. Leiti, et Eesti on kodu loomiseks parem paik. „Mulle meeldivad siinne värske õhk, puhas loodus ja turvaline keskkond. Peterburi olustik ei ole perele sugugi nii sobilik,” ütleb Olga.

Kõrgdisain ja kvaliteet köögis

„Üks kindel asi, mida endale kohe alguses nii disaini kui eelarve mõttes selgelt ette kujutasime, oli köök,” räägib Anatoli. Nimeka köögibrändi heaks töötamise kogemusega Olga oskab köögile läheneda professionaalse nõudlikkusega. Kõrgläikelist loodusvalget ja kariibi pähklipuu spooni kombineeriv köök ei kanna ühegi kuulsa brändi logo, aga näeb välja silmatorkavalt stiilne ning rõõmustab ka asjatundlikku pilku. Läikiva valge ja troopilise puidusüü mänglevat graafikat kombineeriv viimistlus mõjub elegantselt. Köögilahenduse peadirigent oli Olga, ka tehnilised joonised tulid tema poolt. Olga kogemus ütleb, et parimad tootjad teevad tellijale köögist soovi korral kartongist maketi, et aidata tal tajuda tulevase köögi proportsioone. Selles puhtusest säravas ja šikis ruumis ei saa jätta küsimata, kas siin tehakse ka tihti süüa. „Teeme palju süüa, valmistoitu ei osta!” Nagu enamasti vene inimesed, hindab ka Olga köögis eelkõige seda, mis on oma käte ja südamega tehtud.

Nutikad lahendused köögis:

  • Tööpinna kohal seinakappe ei ole, see lisab kitsale kööginišile märgatavalt õhku ja avarust.
  • Valamuga tööpinna vastas on seinatäis köögimööblit ja -tehnikat. Keskmine osa (v.a ahjud) on kaetud imeilusa ja hinnalisena mõjuva spooniga, külgmised kapiuksed on jäetud valgeks. See loob mulje, nagu oleks köök väiksem – hädavajalikke panipaiku kaotamata on osavalt saavutatud minimalistlik ja ilus tulemus.

Vähe asju ja palju õhku

„Meile meeldib minimalism ja tahtsime saavutada väga õhurikast tunnet. Nii tuligi selline taevalikult puhta põranda mõte.” Pererahvas tunnistab, et kõrgläikelise valge klinkerplaadiga kaetud esiku- ja köögipõrandat pole kerge laitmatuna hoida – puhastada tuleb iga päev. Aga mulje on õhuline küll. Kergust ja õhulisust taotleb ka teisele korrusele viiv trepp. Trepiastmete alla peidetud leedvalgustid muudavad palju ruumi võtva vajaliku konstruktsiooni peaaegu eeterlikuks. „Pisipojale mõeldes peame siia küll peatselt mingeid piirdeid lisama,” tunnistab Anatoli.

„Me väldime ka üleliigseid asju. Kui eelmisest kodust asju kolimiseks kokku pakkisime, siis viskasime pooled ära, siia jõudes oli tahtmine veel kaasavõetuistki pool ära visata. Leppisime kohe alguses kokku, et hoiame puhast joont ja liiga palju asju ei saa meie kodus olema. Meil on range reegel: kui asja ei kasuta terve aasta jooksul, siis ei ole seda vaja,” ütleb Anatoli nõudlikult ning lisab kohe muheda eneseirooniaga juurde: „Muidugi juhtub, et kui viskan ära, siis kohe järgmisel päeval on vaja, see on Murphy seadus.” Köögimööbli valmistanud ettevõte tegi ka uksed ja tammepuust trepi ning vannitoamööbli. „Ehitajad olid tublid mehed, tegid korralikku ja kvaliteetset tööd. Ehitus oli masendus ja õnn üheskoos, viie ettevõtja kombinatsioon: trepi, köögimööbli ja uste meister, trepi metallosad tehti eraldi, elektrilahendused samuti. Miski ei olnud tegelikult probleem, aga kõik nõudis palju närvesöövat ooteaega.”

Värvid

Väga tähtis oli kohe algusest peale ka kodu värv. Lepiti kokku, et kõik toonid peavad olema rahulikud ja looduslähedased. Domineerivaks said kolm värvi: pruun, hall ja valge. Ülejäänud toonid pidid jääma nende värvide lähedusse.

 „Mõtlesime, et lähme poodi, vaatame värve, mis sobivad. Tulime värvilehvikuga koju, vaatasime sobiva välja. Läksime ostsime siis selle värvi ära, maalisime seinale ühe suurema laigu ning taipasime, et see oli vale värv. Läksime uuesti poodi. Ja nii kuus-seitse korda,” räägib Anatoli rõõmsa kergendustundega nagu ikka inimesed, kes on kogenud rohke vaeva juures ka täit kordaminekut. Kogenud sisekujundajad teavad, et pruunikashalli, milles pisut violetti, ehk nn kakaotooni ongi kõige raskem saavutada. Ka heleduse-tumeduse õiget tasakaalu oli raske leida. Aga tulemus on väga hea ja lõpuks jäid enese suhtes nõudlikud kodukujundajad ka ise väga rahule. Värvid on peenelt nüansseeritud ja tähelepanelikult vaadeldes on võimalik märgata, et kõik elutoa seinad on värvitud eri toonides. Põrandki ei ole täisvalge, vaid kergelt oliivjas, seepärast on ka üks sein oliivjam ja uste valge värv kerge oliivrohelise varjundiga.

Elutoa mahedaid seinatoone sobivad elustama kirkad värvid. „Meil olid sellised siidist padjad, leidsime need Türgi reisilt. Tunduvad olevat nagu fragmendid Picasso või Kandinsky maalidest. Armastame reisida ja võtame igalt poolt midagi heade mälestustena kaasa kodu sisustamiseks. Nende patjade juurde tellisin seinale maali – leidsime internetist Tartu kunstniku, kes võiks teha meie maitse järgi. Ütlesin värvid, tegin patjadest pilte, paar kuud ootamist – ja oligi valmis!” räägib Anatoli. „Meil on siin arenguruumi. Mõni sein ootab maali, mõni nurk muud detaili. On põhjust reisida.”

Vaiksed magamistoad

Üks korteri voorusi on suured, maast laeni aknad. Olga sõnul Venemaal selliseid naljalt ei kohta ja suuri lahtisi aknaid pigem peljatakse. Siin on maast laeni aknad isegi magamistoas. „Aknad on meil praktiliselt kogu aeg lahti, meile meeldib värske õhk,” sõnab Olga.Olga ja Anatoli magamistoa karges härrandlikus stiilis ruuduline tapeet on pärit Moonavoorist. Turvaliselt pehmete ja ümarate nurkadega voodi on kataloogist tellitud. „Üks magamistuba pole veel lõpuni valmis, sest ootab oma väikest peremeest,” vabandab Anatoli.

Suured asjad, mida pole vaja

Korterisse oli võimalus ehitada sisse ka kamin ja saun. Kuid Anatoli ütleb, et saunafännid nad ei ole ja seepärast eelistasid nad tõeliselt avarat vannituba, kus on olemas suur vann, kivimassist valamu koos laiade tööpindadega ja ka ruumikas dušinurk. Kaminast loobuti samuti: „Tulle vahtimise asemel on hoopis mõnusam lesida diivanil ja vaadata suurest aknast, kuidas lumi langeb.” Üsna harva tuleb meie kodudes ette, et puudub televiisor. „Teler läks suvel katki ja siis otsustasime, et seda polegi vaja, raiskab mõttetult aega,” selgitab Anatoli. „Suvel istume terrassil, joome teed. Ridaelamu on meile täitsa sobiv, pealegi on meil head naabrid.”

Artikli märksõnad: