Lustlikud lihavõtted Tori jaamas
Tiina Kolk
Kodu & Aed
Tekstiilidisainerist majaperenaine kavandab, trükib, õmbleb ja tikib selles töötoas oma projekte. | Meeli Küttim

Esimese talve maal õnnelikult üle elanud tekstiilikunstnik ja maastikukujundaja Lylian Meister tervitab kevadpühade saabumist ning kostitab külalisi.

Kes: Lylian Meister (51), Katarina Meister (27), koer Piret ja kass Leemur

Mis: maakodu

Kus: endises raudteejaamas Pärnumaal Toris

 

Kuigi Tori jaamahonest sai särtsaka daami maakodu juba neli aastat tagasi, jäi ta mullu sügisel maale päriselt elama. „Ma naudin siinset olemist ja Tallinnas käin vaid asju ajamas,” mainib Lylian. „Jack Russeli terjer Piret reisib linna kaasa, aga kass Leemur on siin. Ja seal, kus on kass, on ka kodu.”

1927. aastal arhitekt Leon Johansoni (sündinud 1897. a Rakveres, surnud 1984. a Tallinnas) projekti järgi valminud raudteetööliste elamu kodustamises on kaasa löönud sugulased ja sõbrad ning seda tööd jätkub veel aastateks. Nimelt vajab lisaks elumajale korrastamist ka naabruses paiknev teine samasugune hoone, mida tulevikus hakkab kasutama Lyliani loodud disainiettevõte Tori Jaam MTÜ. Sinna tulevad jaama muuseum, kunstniku tekstiilistuudio ja väike galerii ning teisele korrusele on kavas sisse seada koolituskursuslaste külaliskorter. Lylian Meistril on meeletud plaanid.

Pisikese maakodu asemel hullult arhitektuuri

„Tahtsin endale osta pisikest maja Eesti keskel, millest jõud käiks üle nii füüsilises kui ka rahalises mõttes, aga sain hoopis kaks hoonelahmakat,” tõdeb ta nüüd. Nähes toona kinnis­varaportaalis võluva arhitektuuriga maja müügikuulutust, otsustas ta minna sedagi uudistama. „Oli sügis ja rohtukasvanud jaamahoone mõjus võluvalt imposantsena,” meenutab naine, kelle hinge jättis see esmakohtumine nii sügava jälje, et varsti sai temast kahe kõrvuti asuva jaamahoone omanik.

„Ma olen omamoodi ehitus- ja remondihull, mulle meeldib interjööre ilmestada. Tahan, et asjad käiksid minu pilli ja käe järgi,” tunnistab ta. Praeguseks on korda seatud elumaja. Kõigepealt parandati katused, sest pole ju mõtet tube turgutada, kui laed läbi sajavad.

Ajalugu austades

Esimene aasta oli pöörane, sest siis oli elamiskõlblik vaid praegune töötuba, kus magati pead-jalad koos. Siis tundus vastsele pererahvale, et tegemistel pole otsa ega äärt. Remondiga alustati ruumist, kus nüüd on söögituba. Hakatuseks võeti ette ahi, lapiti ja krohviti lagi, seina kleebiti romantiline Boråsi tapeet, mille tekstiilidisainer Lylian leidis K-Rauta soodusmüügilt. Algupärane põrand lihviti. Lylian tahab, et vähemalt osa asju kannaks aja jälgi. Näiteks ei plaani ta metallist voodriga ahju üle värvida, sest siis kaob selle maaliline mõju.

„Vanas hoones tuleb ajalugu säilitada, aga samas ka tänapäevaseid funktsioone luua,” arutleb majaperenaine. Ta ei kavatse muuta eelmiste elanike 1990-ndatel ehitatud plastlaega duširuumi. „Mulle meeldivad siinsed erinevate aastakümnete viimistluskihid. Vahepealsete remonditööde tõttu pole kõik nagunii päris algupärasena alles. Nõukogude ajal on osa seinu „sirgendatud” kipsplaadiga ja põrandaid Soome papiga.

Uksed aeda ja ajastutesse

Koridoris seisab palju ehitusaegseid uksi. Kõik nad ei toimi „õigetes” ülesannetes. „Kellel on veel selline esik, mida ehib kaheksa ust!” kiitleb rõõmsalt majaperenaine. Uste vahele mahuvad riiulid raamatute, töömappide ja pilku­püüdvate nõudega, millest osa on põlvest põlve edasi antud pärandus, osa toodud kaasa reisidelt või ostetud kodu­maistest vanakraamikauplustest, laatadelt ja uuskasutusest. Esiku pinkidel laiuvad istutuskastid, sest aednik peab ju istikuid ette kasvatama.

„Mul on kaks suurt armastust: tekstiilikunst ja taimedega tegelemine. Olen teinud teistele maastikuarhitektuuri projekte, aga siia rajasin põllumaa, kus kasvavad kapsad ja lilled sega­mini. Oma aias saan igasuguste taimede, püsikute, ilu- ja marjapõõsaste ning viljapuude edenemist katsetada ja end loominguliselt teostada,” on disainerist aednik rahul.

Pilkupüüdev galerii

Tubades ringi vaadates jäävad lisaks rohketele värvikatele tekstiilidele silma Lyliani tütre Katarina maalid ja muidugi hulgaliselt kaunist tarbekunsti. „Mul on tõesti rohkesti nõusid, aga vahel ostan ikka veel mõne meeliva asja juurde. Eriti siis, kui ma teise ringi poodides käin,” tunnistab Lylian oma nõrkust.

Kuna talle meeldib väga külalisi võõrustada, siis saab ta iga kord erineva, meeleolule ja menüüle vastava serviisiga lauda katta. Lauanõude varudes leidub igaks elujuhtumiks sobivaid anumaid. Lylianile meeldivad ka tugevad kontrastid, näiteks tõstab ta vahel uhkete, kullaga ehitud praetaldrikute keskele tulikuuma ja tuhase ahjupoti, sest maal ei tundu liigne ilutsemine ikka hea ja otse ahjust lauale tõstetud pott täidab toa just selle õige toidulõhnaga.

 „Katan meeleldi laua emast, vanaemast ja lapsehoidjast jäänud nõudega, sest siis on need armsad inimesed justkui ikka veel minuga. Asjad käivitavad ilusaid mälestusi,” mõtiskleb Lylian. Palju tarbeanumaid on toodud reisidelt. Näiteks kapsakujulise keraamilise poti ostis ta Portugali täikalt. „Nendest oma teekondadelt pärit asjadest on väga raske loobuda,” ohkab naine.

Tekstiile ja taimi

Lihavõtete eel on Lylian kappidest välja kraaminud teema­kohaseid aksessuaare ja kaunistusi. Loomulikult ehivad peolauda kevadlilled ja ka üks põnev toataim. „Avokaado kasvatasime ise. Katarina pani selle toreda vilja sisemuses alati sooja südamena mõjuvad kivid mulda ja eksootilised aiataimed tärkasidki,” täpsustab majaperenaine. Igal söömaajal paneb ta lauale uue lina, sest tekstiilikunstniku ja -kollektsionäärina jagub tal ka ohtrasti linikuid ja lauakatteid.

Kodu nagu reis

Tori jaamahoone muudab ilmet pidevalt. Elamisele annavad näo alati uued lilled, teised vaasid ja erinevad tekstiilid, uued maitsvad road. Tänavuste lihavõtete aegu kostitab Lylian koduseid ja sõpru valepashaga. See on tehtud lahjast kohupiimast, rosinatest, pähklitest ning vahukoorest. „See on tegelikult kohupiimatarretis,” avab kirglik kokkaja imelise maiuse olemust. „Minu emapoolses suguvõsas on luterlased, isapoolses aga õigeusklikud. Nii olen ka suuremad kirikupühad enda jaoks ära jaganud: jõuludel on luterlik tunnetus ja lihavõtetel pigem õigeusklik. Ka aeg kulgeb kahe kalendri järgi,” mõtiskleb romantikust kunstnik ja aednik.

 

1 küsimus perenaisele: vastab Lylian Meister

Mis on kodus kõige tähtsam?

See on keeruline küsimus, ega sellist ühte asja ei olegi. Kui just on vaja midagi tähtsamaks seada, siis on seda kallite inimeste enda valmistatud esemed. Näiteks Katarina tehtud kingitused ja maalid. Või ka mu tublid ahjud – need on esimese talve maal üle elanud inimesele kõige tähtsamad ja lisaks oli ahju peal sügisel tore õunu kuivatada.