Suureviljalise ja hariliku kõrvitsa sorte ning mitmekesiseid suvikõrvitsaid – kabatšokke, kokoselle, patissone jt – viljeldakse Eestimaa koduaedades üha enam.
Terves maailmas on lodjapuid sadu liike, aga Eestis kasvab neid 30 ringis. Dendroloog Aino Aaspõllu käsitleb oma artiklis neid, kellega ta on isiklikult kokku puutunud nii metsas, parkides, haljasaladel kui koduaedades.
Harjumaa Kose valla Karla küla neljast aiandustalust vanimas ehk Roogojal peetakse tänavu juba 60. korda lilledepäeva. Koos Roosoja ja Sadevälja talu ning Tõnise puukooliga peetavat üritust nimetatakse nüüd lilleralliks.
Uuel aastatuhandel on moodi läinud kanapidamine linnaaedades. Eestiski on paljud valinud oma lemmikuks just need armsad munevad sulelised. Pille Petersoo Viimsist ja Tiina Tammet Nõmmelt räägivad oma kanadest.
Muru ei pruugi alati olla süstemaatiliselt madalaks niidetud ühtlase tihedusega kasvavatest heintaimedest roheala. Vanast heast Inglismaast kõvasti ida pool võib endale lubada ka pisut barbaarsust, vähemasti ümber golfiväljaku.
Liblikõieliste sugukonda kuuluvad aedhernes Pisum sativum, aeduba Phaseolus vulgaris ja põlduba Vicia faba on kõigile hobiaednikele tuntud köögiviljad. Ja vähemalt hernepeenar on igas koduaias olemas. Siiski võiks neid maitsvaid suure toiteväärtusega köögivilju rohkem kasvatada.
Mitte midagi ei saa teha mitte millestki – ka taimekasvatuses. Hea põllumajandustava järgi tuleb mulda tagastada sama palju toiteelemente, kui taimed sealt välja viivad.
Priimulad on suur ja kirju seltskond ning nad kasvavad maailmas looduslikult pea iga kivi taga. Priimulate levimist Himaalaja algkodust on kängitsenud kõrged mäed, kuid mõni vapper lilleke on sealt ikkagi putku pannud, sirutudes ühe liinina Alpidesse.
