Uuel aastatuhandel on moodi läinud kanapidamine linnaaedades. Eestiski on paljud valinud oma lemmikuks just need armsad munevad sulelised. Pille Petersoo Viimsist ja Tiina Tammet Nõmmelt räägivad oma kanadest.
Muru ei pruugi alati olla süstemaatiliselt madalaks niidetud ühtlase tihedusega kasvavatest heintaimedest roheala. Vanast heast Inglismaast kõvasti ida pool võib endale lubada ka pisut barbaarsust, vähemasti ümber golfiväljaku.
Liblikõieliste sugukonda kuuluvad aedhernes Pisum sativum, aeduba Phaseolus vulgaris ja põlduba Vicia faba on kõigile hobiaednikele tuntud köögiviljad. Ja vähemalt hernepeenar on igas koduaias olemas. Siiski võiks neid maitsvaid suure toiteväärtusega köögivilju rohkem kasvatada.
Mitte midagi ei saa teha mitte millestki – ka taimekasvatuses. Hea põllumajandustava järgi tuleb mulda tagastada sama palju toiteelemente, kui taimed sealt välja viivad.
Priimulad on suur ja kirju seltskond ning nad kasvavad maailmas looduslikult pea iga kivi taga. Priimulate levimist Himaalaja algkodust on kängitsenud kõrged mäed, kuid mõni vapper lilleke on sealt ikkagi putku pannud, sirutudes ühe liinina Alpidesse.
Aiaomanikud, kel pole aega või tahtmist püsikutega tegelda, ei peaks leppima elupuuheki, grillinurga ja muruplatsiga. Sellise kõleda aiaruumi saab muuta aastaringselt kauniks ja õdusaks õuetoaks põõsaste abiga.
Et suvel aias kasvanud köögivili pikemalt säiliks ja talvel hukka ei läheks, tasub säilitamiseks mõeldud viljade ülesvõtmisel olla hoolikas ning hoiustada neid sobivates tingimustes.
Merilen Mentaal (Mentaalmaastikud) kujundas aia Kopli 76a elanikele mõned aastad tagasi arendusprojektina alguse saanud Fisk-residentsides. "Mis annab ühele elukeskkonnale nii positiivse tunde – kas seal elavad inimesed ja ümbruskond või nende kombinatsioon? Pigem mõlemad koos," kirjutab ta.
