Suur ülevaade: millega maja soojustada?
Aive Antsov
TM Kodu & Ehitus
Kuidas soojustada maja? | Shutterstock

Maja soojustamine kvaliteetsete materjalidega tagab küttekulude vähenemise aastakümneteks. Sestap soovitavad spetsialistid valida soojusisolatsiooni materjale mitte odavama ruutmeetri hinna, vaid ennekõike soojustatava hoone eripäradest lähtudes.

Ehitusinsener Taavi Kontson leiab, et viimaste aastate käredate talveilmade, järjest kallineva soojusenergia hinna ning suuremalt jaolt renoveerimata eluruumide kombinatsioon on üsna suurele hulgale inimestest teravalt teadvustamas energiasäästliku elamispinna tähtsust. Leidub kodusid, kus ükskõik millise rahahunnikuga ahju küttes polegi võimalik mugavat ja mõnusat sisekliimat saavutada. Tavalist kodanikku ei motiveeri oma kodu energiasäästlikumaks ja mugavamaks remontima mitte niivõrd riiklik regulatsioon, kuivõrd külm tuba, talvel külmetavad varbad ja üha suurenev küttearve.

Millistest lähtepunktidest maja soojustamise plaaniga siiski alustada? “Kõigepealt tuleb selgeks teha, millised on konkreetse maja eripärad, kuju ning kõige probleemsemad kohad. Kindlasti on siin abiks termografeerimine – infrapunakaamera abil teostatav hoone ülevaatus, mille põhjal koostatakse ehitise kohta täielik aruanne ülal toodud punktidest lähtudes,” räägib Taavi Kontson. Termopiltide tegijaid on viimasel ajal turule rohkesti juurde tekkinud ning seetõttu on näiteks väiksema eramaja termoülevaatus suhteliselt odav, jäädes enamasti u 100 euro kanti.

Tähelepanekud maja soojustamisel

Kontsoni sõnul määrab maja soojustamise keerukuse või lihtsuse väga paljus hoone kuju – mida keerukamate arhitektuursete gabariitidega ehitis on, seda raskem on seda renoveerida energiasäästlikuks. Sopiline, paljude sise- ja välisnurkadega maja on üldjuhul alati külmem kui lihtsa ruudu- või ristkülikukujulise põhiplaaniga hoone. Rasked kohad soojustamisel on alati kõikvõimalikud sõlmed, erinevate tasapindade lõikejooned. Mida vähem selliseid paiku on, seda kergem on hoonet soojustada.

Samuti soovitab ehitusspetsialist võtta arvesse külmasildu. Need on kohad, kus soojustusmaterjali kihti läbib mingi suurema soojajuhtivusega materjal, nt seinast läbi soojustuse väljajooksev betoonist või metallist rõdukonstruktsioon. Siis hakkab soojus hoone kütteperioodil liikuma mööda külmasilda läbi soojustuse külmema temperatuuriga keskkonda ehk õue. Selliseid kohti peaks võimalusel vältima, mida vähemates paikades on hoone soojustuskiht katkestatud ning ühenduses väliskeskkonnaga, seda soojem ja säästlikum on maja. Kindlasti peab üle vaatama ka katuse või külma pööningu puhul laepealse soojustuse ning kütteta keldri korral põrandaaluse soojustuse. Soojakaod läbi katuslae ja põranda moodustavad hinnanguliselt ligi 50% hoone summarsest soojakaost.

“Ei ole mõtet panna seina 150–200 mm paksust soojustusmaterjali kihti, kui tegelikkuses jätkub soojusenergia liikumine hoonest välja läbi korrektselt soojustamata katuse ja põranda.” Veel toonitab Kontson, et kui tihtipeale soovitatakse vanade puithoonete, nt palkmajade puhul soojustus paigaldada sissepoole, siis tegelikkuses peaks seda võtet kindlasti vältima. Sisemise soojustuse puhul tekib kastepunkt soojustuse ja välisseina konstruktsiooni kokkupuutepinnal seina sees ning seal hakkab kondenseeruma õhuniiskus. “Kastepunktis puutuvad soe ja külm materjal kokku ning õhust kondenseerub välja niiskus. Eeltoodud juhul koguneb niiskus kütteperioodil konstruktsiooni sisse ning põhjustab seal kahjustusi, pehkimist ja hallitust. Parandustööde tegemiseks tuleb hiljem kogu konstruktsioon lahti võtta.”

Materjalid kivi- ja puitmaja soojustamiseks

Üldiselt tasub kasutada hoone konstruktsioonidega sarnase iseloomuga materjale. Näiteks puithoonet soojustatakse enamasti nn tuulutava fassaadisüsteemiga. Puitfassaadile tuleb paigaldada kaks kihti pehmet plaatvilla puitroovitusel, nt 100 mm kiht + 50 mm kiht. Mõlemad roovitused panna omavahel risti ning villakihtide ühenduskohad ei tohi kusagil kattuda. Villa peab kõikjal katma õhuke tuuletõkkeplaat, mis kaitseb pehmet plaatvilla läbipuhumise eest.

Seejärel tekitada distantsliistudega vertikaalsed õhukanalid fassaadikattematerjali ja tuuletõkkekihi vahele, minimaalselt 25 mm. Nendes kanalites vertikaalselt liikuv õhk ventileerib soojustuskihti ning viib selle sisemiselt poolelt välimisele liikuva niiskuse välja. Tähtis nüanss on siinjuures see, et kindlasti tuleb jätta õhule võimalus siseneda ventileeritavatesse kanalitesse altpoolt ning ülalt nendest väljuda, st neid ei tohi õhukindlalt sulgeda. Kivimaja, fassaadikivide, mineraalse krohvi jms puhul on üldjuhul mõistlik otsustada krohvfassaadi kasuks. Soojustusmaterjal paigaldatakse enamasti ühes kihis liimiseguga otse mineraalsele fassaadile. Seejärel armeeritakse see klaaskiudvõrguga ning krohvitakse. Soojustusmaterjaliks on sellisel puhul kas fassaadide jaoks mõeldud vahtplast või spetsiaalne krohvfassaadi kivivill.

Mida katusele?

Kui käes on maja renoveerimine, soovitaks esimesena soojustada katused ja põrandad – nende piirete kaudu on kõige suuremad soojakaod. Tihti on vanade majade pööningud soojustatud liiva või saepuruga. Kaldkatuste soojustamisel on soovitatav kasutada 300 mm paksust kahekihilist isolatsioonikihti. 200 mm paksune kiht paigaldada sarikate vahele ning täiendav 100 mm paksune kiht sarikate ja esimese kihi peale. Ehitusmaterjalikaupluste kaubavalikust leiab spetsiaalse katuse klaasvillast soojustusmaterjali Knauf Insulation Unifit 03. Toode on spetsiaalselt tehtud tavapärasest jäigem, et oleks tagatud paigalduse tihedus ja kohtkindlus sarikate vahel ilma täiendavate kinnitusvahendite vajaduseta. Materjali pealispinnal on lõikamist ja mõõtmist lihtsustav ristikestest koosnev märgistus. Soojusjuhtivustegur on tavapärastest klaasvillatoodetest veidi kõrgem – λ = 0,035 W/mK. Ülaltoodud toote 200 + 100 mm süsteem tagab korrektse paigalduse korral katuse soojajuhtivuse 0,14 W/m²K, mis on veidi parem kui Eestis kehtiv soovituslik normatiiv 0,16 W/m²K.

Külma pööningu korral, kui soojustatakse pööningu põrandat/eluruumi lage, mitte katusekatte alust pinda, on soovitatav kasutada 300 mm paksust võimalikult õhulise ja koheva soojustusmaterjali kihti. Parimad lahendused on kas kohev rull- või puistevill. Rullvilla on lihtne paigaldada – see tuleb lihtsalt pööningupõrandale lahti rullida. Soovitatavalt jällegi kahes kihis, nii et erinevate kihtide materjalipaanide ühendusjooned ei kattu. Puistevilla peab pööningule laiali puistama ning seejärel rehaga ühtlaseks ja kohevaks kihiks tegema. Paigaldada saab ka masinpuhuriga, mis on mõistlik lahendus suurte pindade korral.

Rullvilla miinus on see, et materjal pole nii kohev kui õigesti paigaldatud puistevill. Plussi annab aga, et rullvilla paigaldus on lihtsam ja kiirem. Samuti see, et kui puistevillale astudes surutakse kohev materjalikiht kokku ning see kaotab oma soojapidavuses, siis rullvillale võib ajutiselt survet avaldada, ilma et materjal oluliselt deformeeruks. Puistevilla puhul on vaja rajada pööningule käiguteed. Selliste tööde jaoks pakume kaupluses Knauf Insulationi klaasvilla Classic 040, mille soojajuhtivustegur λ = 0,040 W/mK, ning saada on ka puistevilla Rockwool Granrock soojajuhtivusteguriga 0,042 W/mK.

shutterstock_493406446.jpg

katuse soojustamine. Pilt on illustratiivne.
Shutterstock

Soojustus seintele

Maja seinte puhul tuleb kõigepealt lähtuda hoone konstruktsioonist. Vastavalt sellele on vaja valida kas vahtplastist või mineraalvillast soojustusmaterjal. Järgmisena peab kindlasti tähelepanu pöörama materjali soojajuhtivusele. Materjali soojaerijuhtivustegur (λ) on materjali kvaliteedi indikaator, mis näitab, kui palju soojusenergiat liigub läbi selle materjali pindalaühiku soojemalt küljelt külmemale; ühik on W/m²K. Mida suurem on λ, seda rohkem sellest materjalist toasoojust majast lahkub.

Alaliste eluruumide soojustamise puhul peab kindlasti kasutama soojustusmaterjale, mille soojaerijuhtivustegur on vähemalt 0,035 W/m²K. Need, mille number jääb 0,040 W/m²Kst kõrgemale, sobivad rohkem hooajaliste hoonete renoveerimiseks, näiteks suvilad, kus talvel palju ei viibita. Ventileeritavate fassaadide puhul kasutatakse peamiselt pehmeid kivi- või klaasvillasid.

Kindlasti peab jälgima, et tegemist oleks plaat-, mitte rullvillaga. Plaatvill on jäigem ja hoib konstruktsioonis paremini oma kuju. Rullvill on pehmem ning seda võiks kasutada samuti pigem suvilate jt mittealaliste eluruumide soojustamisel. Krohvfassaadide puhul kasutatakse jäiku kivivilla plaate või fassaadi vahtplasti. Kõige levinumad vahtplastist fassaaditooted on markeeringuga EPS 60 või EPS 60 Silver. Vahtplasti soojaerijuhtivustegur on 0,035–0,037 W/m²K. EPS 60 Silver on mustadest vahplastigraanulitest ning lisanditega, mis suurendavad kiirguse peegeldumis- ja neeldumisomadusi. Selle toote soojaisolatsiooni omadused on ca 20% paremad kui tavalisel valgel vahtplastil.

Esimese korruse põrand

Uuemates väiksemates eramutes ning paarismajades, mis on ehitatud betoonist plaatvundamendile, kasutatakse põranda betoonivalu all piisavat vahtplastist soojustuskihti. Kui aga on vajadus vana laudpõranda alust soojustust uuendada, siis selle jaoks sobib samuti kas laakide vahele paigaldatav vahtplast, pehme rullvill või puistevill; sarnaselt ülaltoodud laepealse soojustamise viisiga. Kihi paksus peaks samuti jääma vahemikku 200–300 mm.

Betoonist põrandavalu alla on eramus kõige mõistlikum paigaldada vahtplastist soojustus markeeringuga vähemalt EPS 80 (mõõduka kasutuskoormusega põrandad) või EPS 100 (suurema kasutuskoormusega põrandad). Suuremate pindade puhul ühiskondlikes ja tööstushoonetes kasutatakse vahel ka veidi kallimaid ning suurema survetugevusega kivivillaplaate, nt Rockwool Steprock ND. Kütteta, külma keldri puhul tuleb soojustus paigaldada keldri lakke. Sellisel juhul on hea kasutada jäigemaid materjale, mida on kergem paigaldada, nt vahtplast või plaatvill. Kinnituseks sobivad spetsiaalsed vahtplasti- või villatüüblid. Villa puhul saab parema tulemuse, kui paigaldada tuuletõkkematerjalist pealiskiht, mis takistab materjali läbipuhumist ning aitab seda ühtlasi muuta jäigemaks.

Vundament erilise tähelepanu all

Vundamendist võivad alguse saada külmasillad, mis ulatuvad majja, ja sellega kaasnevad soojakaod. Üldjuhul lõhub vundamenti niiskuse ja õhutemperatuuride järskude muutuste koosmõju. Kui see on näiteks märg, külmub niiskus seal ära ja hakkab vundamenti vaikselt lõhkuma. See ongi peamine põhjus, miks soojustust on vaja.

Vundamendi soojustamisel peab arvestama kaht põhilist faktorit: niiske keskkond ning pinnase poolt soojustusele avalduvad erinevad surved. Seetõttu sobib vundamendi soojustamiseks eelkõige suure niiskuskindluse ja survetugevusega vahtplast. Parima hinna ja kvaliteedi suhtega mõõduka kasutuskoormusega vundamendi soojustamise materjal on markeeringuga EPS 80. Saadaval on ka tugevamaid, nt EPS 100 ning spetsiaalselt suurte kasutuskoormustega vundamendite jaoks EPS PERIMEETER, mida toodab Estplast.

Mineraalvillad vajavad võimalust nn välja kuivada

“Mineraalvillade kasutuse üks eeldusi on see, et neil peab olema võimalus nn välja kuivada. Talumajas, kus põrand tehtud otse maapinnale, villa panna ei saa. Seda ei saa paigaldada ka vundamentide ümber, sest villa väljakuivamine ei ole seal võimalik. Mineraalvilla kasutades peab ühel pool kindlasti olema liikuv õhk,” õpetab Isoveri müügiesindaja Ardi Salus. Keldriga korrusmajas, kus kelder on külm, on vaja soojustus panna selle lakke, et saada esimese korruse põrand soojaks. Kuid külm tuleb ka mööda betooni edasi. See tähendab, et osaliselt tuleb isoleerida keldri seinadki, mida võib teha villaga. Soojustuskihi paksus peab olema vähemalt 100 mm keldri lakke, pluss keldri seinad ülevalt 1,5–2 meetrit allapoole.

Kivimaja seinte puhul soovitab Salus soojustada vaid fassaadi ehk välisseina. “Külma kiviseina seestpoolt soojustada pole mõistlik, kui, siis ainult maksimaalselt 5–6 cm. Seda pole nii palju, et seina sisepinnale hakkaks tekkima kondensaat.” Puit- või täidissein annavad niiskuse liikumist eiravad tegevused mingil määral andeks, aga ikkagi on alati soovitatav soojustada väljastpoolt. Kiviseinale on hea väljapoole panna mineraalvill, kuigi kasutada võib ka teisi soojustusmaterjale. Puitseinale sobib ainult mineraalvill. Katusele soovitab Salus paigaldada parimate soojapidavusnäitajatega materjali, mida turul saada. Põhjendus on väga lihtne – nii saab võimalikult soojapidava piirde.

Igal tootel on oma koht. Näiteks rullvill laiusega 1220 mm – sellest saab ise lõigata plaate vastavasse mõõtu, seda on hea kasutada renoveeritavate majade puhul, kus karkass ei ole standardse sammuga. Või siis pööningutel, kus on suured horisontaalsed pinnad. Kui meil on standardse sammuga karkassid ja võtame parima villa, mis meil pakkuda on, siis saame sama paksuse juures tunduvalt suurema sooja kokkuhoiu. Villa paksus on sama, kuid soojapidavusnäitaja on parem. Kõik mineraalvillad, mida soojustamisel kasutatakse, tuleb Saluse sõnul katta tuuletõkkeplaadiga, et saavutada vajalik tuuletihedus. Mida paksem tuuletõkkeplaat, seda suurema soojapidavusefekti on võimalik saavutada. Tuuletõkkeplaatide paksus on 13–100 mm. Võib öelda, et 100 mm tuuletõkkeplaati võrdub tinglikult 150 mm keskmise soojapidavusnäitajaga villaga.