Lumeroos – väega lill, mida on kasutatud bioloogilise relvana

Ele Vool

Lumeroosi on peetud ka ilmaennustajaks. Selleks tuli jõululaupäeval 12 õit vaasi panna. | Shutterstock

Lisaks jahedate ilmade tõttu kestvale pikale õitseajale peenras on lumeroosid ka trendikad potililled, eriti jõulude ajal. Potilillena eelistavad need jahedat asukohta ning kes tahab taime ilu kauem nautida, peab pärast pühi selle võimalikult kiiresti õue viima. Lumeroosid on ka väga head lõikelilled, säilides jahedas kohas vaasis pikka aega.

Lumerooside puhul on tegu tulikaliste sugukonda Ranunculaceae kuuluvate liikidega, mis lisaks positiivsele märguandele lume minekust ja saabuvast kevadest kannavad ka kurikuulsat mürgiste taimede mainet. Ladinakeelne perekonnanimi Helleborus omab nii müütilist kui ka teaduslikku tausta. Nimelt pärineb see kahest kreekakeelsest sõnast: „elein” (tapma, surmama) ja „bora” (toit) ehk siis kokku surmatoit.

Sellel on ka teaduslik tõepõhi all, sest nimelt lumerooside kõik taimeosad sisaldavad toksilisi kristallilisi glükosiide, sh ranunkuliini ja protoanemoniini, mis põhjustavad (naha)põletusnähte, gastroenteriiti ja verejooksu. Ärritava toime tõttu kutsub protoanemoniin esile ägedat aevastamist, mis vanasti usuti olevat heaks ravimiks kurjade vaimude väljaajamisel inimkehast.
Antiikajal oli tegemist hinnatud ravimtaimega, millele omistati imepärast tervendavat toimet vaimse rahutuse korral.
Hippokrates kasutas lumeroosi kõhulahtisti ja diureetikumina, samuti psüühiliste haiguste eemalhoidmiseks. Kuid seda väega taime on sõdades ja võitluses kasutatud ka n-ö bioloogilise relvana – vaenlaste joogivee mürgitamisel ja Aafrikas noolemürgina. Tänapäeval kasutatakse lumeroosi juuri südame-veresoonkonna haiguste ravis. Seega ei maksa taime tagasihoidlikku välimust alahinnata.