Kristina Viirpalu: vahepeal tahaks sellelt hullumeelselt maakeralt maha astuda

Tiiu Talvist

Kristina Viirpalu on suutnud jääda kindlaks oma põhimõttele: iga tema kavandatud kleit on unikaaleksemplar ja teist samasugust maailmast ei leia. | Olga Makina

Õnneks on Eesti sünnipäev keset talve. Sest nüüd, kus me kõik oleme juba külmast ja pimedusest surmani väsinud, toob 24. veebruaril toimuv presidendi vastuvõtt sellesse sünkjasse aega veidike värvi ja silmailu: vastuvõtule kutsutute paraad naelutab tuhanded inimesed teleekraanide ette ja peole kutsutud daamide kleidimood annab pärast jutuainet nädalateks.

 

Üks moeloojatest, kelle kätetööd seal vabariigi sünnipäevapeol näha saab, on Kristina Viirpalu, praegune valitsev Eesti moekuninganna, sügisesel Tallinn Fashion Weekil välja antud Kuldnõela uhke omanik. Tema kleidid paistavad teiste hulgast silma töös kasutatud parimate materjalide, hõrkude kaunistuste, õrnade kudumite, rikkalike tikandite ja julgete tegumoodide poolest.

 

Palun maha!
 

Kristina tunnistab, et kuigi presidendi vastuvõtu eelne aeg on moeloojatele tõesti veidi kiirem, on tegusatel tippkleiditootjatel käed tööd täis aasta ringi. "Suur osa meie individuaaltellimustest on pulmakleidid, ning kuna pulmi planeeritakse pikalt, teeme neid aasta läbi. Kui sinna kõrvale panna muud tellimused ning erinevatel moeüritustel osalevate kollektsioonide loomine, ei saagi öelda, et mõni periood aastas oleks meie jaoks vaiksem kui teine."

Äsja lõppenud 2017. aasta läks Kristina loodud moebrändi KV Couture ajalukku kui eriti laiahaardeline ja hullumeelselt intensiivne: Eestis sündinud luksuslikku kleidimoodi jõuti näidata muu hulgas sellistes disainimekades nagu Pariis ja New York ning ega eestimaise Kuldnõela kollektsioon vähem tööd ja hoolt nõudnud.

"Vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks sellelt hullumeelselt maakeralt maha astuda. Aga kui järjekordne suurprojekt saab läbi ning kõik läheb jälle oma vanadesse rööbastesse, töötame rahulikult edasi," sõnab Kristina.

 

Teist maailmast ei leia
 

Pärast läbimurret maailma moelavadele võiks ju eeldada, et Kristina moemaja tootmismahud muudkui kasvavad ja varsti on võimalik tema kauneid kleite osta igast kaubamajast üle maailma. Aga võta näpust.

"Mainekad moeajakirjad avaldavad meie töödest fotosid ja oleme tõesti viimasel ajal palju tuntust juurde saanud," tõdeb Kristina. "Samas on see kahe otsaga asi: kui iga su kleit on ainueksemplar ja sa oma toodangut ei tiražeeri, siis polegi võimalik, et saaksid suureks müügihitiks."

Ühesõnaga on Kristina suutnud jääda kindlaks oma põhimõttele: iga tema kavandatud kleit on unikaaleksemplar ja teist samasugust maailmast ei leia. Seega ei saa tema kaubamärgi klientuur kunagi kasvada suuremaks, kui firma väike töötajaskond uut toodangut peale teha jõuab.

"Iga kleidi loomise juures pean ise kogu aeg kohal olema, algusest lõpuni. Kui suurendaksime oma töömahtu, siis peaksin lõpuks ennast kloonida laskma," naerab Kristina ja nendib, et ükskõik kui suur edu firmas ei ole väärt magamata öid ja tohutut närvipinget, mida suured projektid kaasa toovad. "Töötan praegu pigem selle nimel, et peaksime oma töömahtu hoopis vähendama. Teeksime rahulikult tellimusi ja võtaksime tööd ette täpselt nii palju, kui me teha jaksame."

Kristina pole kunagi kokku lugenud, mitu kleiti näiteks aastas tema käe all valmis saab. Kes tema loomingut on näinud, see teab, et tema kleitide tunnusmärk on käsitöö: kõik tikandid, pitsid ja pärliread on kleidile kantud käsitsi, ülima hoole ja täpsusega. "Ühe kleidi tegemiseks võib kuluda kuu või rohkem," märgib disainer.

 

Vintske pärand
 

Külluslikud kujundid tema kleitidel pole niisama tuulest tulnud – Kristina on oma loomingus alati tahtnud esile tuua eesti rahvuslikke mustreid ja meile omast käsitööd.

"Kui meenutada, siis Eesti moeloomingus kasutati möödunud sajandi 70.–80. aastatel ju väga palju rahvuslikku ornamentikat. Mina olin siis laps, aga sirvisin palju tollaseid moeajakirju ja küllap sealt mul see pisik külge jäi. Nüüdseks olen selle temaatikaga töötanud kogu oma moeelu: võtan kavandite aluseks mustrid ja kujundid meie oma rahvarõivastelt ja tekkidelt, panen need endale omasesse glamuursemasse võtmesse ja tulemus on selline, nagu mu kleitidel näha on."

Kristina on õnnelik, et eesti rahvuslikud mustrid ja käsitööoskus on olnud sama vintsked nagu eestlased isegi. Edukalt said üle elatud nii nõukogude aeg kui ka tema meelest täiesti kohutavad üleminekuaastad (kõik me mäletame õudusega, kuidas Eesti taasiseseisvumise järel olid kõige popimad riided välismaalt kätte saadud dressid!) ning nüüd teeb meie rahvuslik rikkus ja suurim varandus taas võidukäiku. "Väga lihtne on omaks võtta seda, mis meile mujalt sisse tungib. Kuid sadu aastaid kohapeal loodud käsitöö, meie juured, meie kultuur, meie traditsioonid ju näitavad, mis meis on erilist ja kes me oleme."

Kristina on "süüdi" ka selles, et traditsiooniline Haapsalu salli muster ja kudumistehnika on läinud maailma vallutama. Tema kavandatud õhkõrnad kudumkleidid, vürtsitatud peente tikandite ja pärliridadega, on praeguseks pannud ohhetama moegurud üle ilma.

"Kusjuures keegi ei usu, et need kleidid on käsitsi kootud! Ainult Haapsalu salli mustritesse kuuluvad imepeened mummud reedavad, et tegemist on käsitööga – pitsi võib kududa ka masinatega, kuid nuppe ükski masin kududa ei oska."

Kristina mäletab hästi, kuidas Haapsalu mustrid ta südamesse pugesid. "Minu kadunud mees oli Haapsalust pärit ning jalutasime tema kodulinnas tihti niisama ringi. Hakkasin ühtäkki märkama pitsilisi mustreid, mis korduvad nii sealses arhitektuuris kui ka kohalike käsitöömeistrite kudumites. Mõistsin, et seda imelist mustrit tuleks maailmale tutvustada, kuid seda tuleb teha traditsioonilistest sallidest kuidagi erinevalt."

 

Ateljees kasvanud
 

Väikesest Antslast pärit Kristina on õmblemisega seotud olnud kogu oma elu. Nimelt oli tema vanaema rätsep, kes 1950ndatel juhendas lausa oma õpilaste rühmi. Ema töötas aastaid Antsla moeateljees. Jah, nõukogude ajal olid sellised pea igas väikelinnas, ning nii uskumatu kui see ka pole, sai seal lasta teha kõike: kleite, mantleid, ülikondi... Kui mõlema hakkaja naise ametlik õmblejakarjäär lõppes, lõid nad ise väikese ateljee ning Kristina kasvas üles piltlikult öeldes lõigete vahel ja õmblusmasinate all.

Kui rääkida veidi tema haridusteest, siis pärast Antsla kooli lõpetamist läks ta tollasesse kergetööstustehnikumi rõivaala korraldust õppima. Ülikooliteed alustas ta aga üllatuslikult praeguses Tallinna ülikoolis koreograafia erialal. (Võib-olla siiski mitte nii üllatuslikult, sest kooli ajal oli ta olnud lootustandev võistlustantsija ning ainult tollaste piiratud olude tõttu jäi see karjäär katki.)

 

Defektid efektideks
 

Magistriõpingud viisid Kristina aga hoopiski kunstiülikooli, ehtekunsti erialale. Ent ükskõik kus ta ka õppinud või töötanud poleks, on ta alati rõivaid kavandanud ja õmmelnud. "Kui olin veel koolitüdruk, õmblesin endale ise riideid ning tihti juhtus, et nii-öelda minu seljast osteti need ära. Järelikult oli selleks mingi põhjus," meenutab Kristina.

Oma koolivalikuid kommenteerides ütleb ta, et ehk olid need mõnes mõttes põhjustatudki just sellest, et tal olid endal juba väga noorena olemas tugevad ideed ja mõtted, mille oleks koolides pakutav võib-olla liiga maha surunud. "Kompositsiooni põhimõtted on ju tegelikult samad, teed sa seda siis koreograafias, ehtekunstis või rõivadisainis. Mida rohkemaid erialasid sa tunned, seda rohkem julged ja oskad sa asju näha erinevate nurkade alt ja tulemus saab palju huvitavam."

Kristina naerab, et kõige ägedamad asjad tulevad tal välja siis, kui töö käigus midagi untsu läheb. "Näiteks kui mõni lõige läheb aia taha, tuleb välja mõelda, kuidas asja parandada. Muuta defektid efektideks – see mulle meeldib!" tunnistab ta.

 

Austusavaldus loojale
 

Kristina firmas töötab peale tema enda veel neli töötajat. "Need inimesed on oma eriala tõelised fanaatikud. Oleme aastaid koos töötanud ning nad saavad juba lennult aru, mida ma mõtlen, kui oma järjekordsetest ideedest räägin. Koos arutame läbi, kuidas need tehniliselt ellu viia, et tulemus oleks selline, nagu ma seda oma peas näen."

Kuigi ametlik kaubamärk KV Couture on umbes tosin aastat vana, on Kristinale iseloomuliku käekirjaga disainitud rõivaid valminud varemgi. Naine on väga uhke, et nii mõnelgi üritusel on ta märganud ja ära tundnud oma käe all ligi paarkümmend aastat tagasi valminud kleidi. "Vaatan siis, et oo, kas tõesti minu tehtud?! Ja kuigi leian pea alati midagi, mida oleks võinud teisiti teha, olen õnnelik, et toona valminud rõivad on ajatud ja kantavad läbi aastate."

Kristina ütleb, et tema arvates on selline ammu valminud kleidi kohtamine kõige suurem austusavaldus tema loomingule ja tööle. "Olen alati olnud seda meelt, et minu looming ei saa olla moega kaasajooksja. Pigem peame tegema sellist tööd, mis näitaks teistele teed."

 

Väikest viisi psühholoog
 

Palju on räägitud sellest, et Kristina kleidid on hiiglama kallid ning et ega tavaline inimene endale sellist osta ei jaksa. "Jaa, see on tõsi," möönab Kristina ja selgitab: "Mu kleidid on nagu skulptuurid, igaüks neist on täiesti ainulaadne ja ülimalt töömahukas projekt. Kui jagame kleidi hinna tundidega, mis minul, mu õmblejatel, tikkijatel või kudujatel selle tegemiseks kulunud, tuleb hind täiesti õiglane – muidu teeksime ju heategevuslikku tööd."

Kui rääkida individuaaltellimustest, siis ostavad tema loomingut need, kes hindavad just seda, et rõivas valmib täpselt tellija jaoks ja tema isikut silmas pidades. Kristina tunnistab, et talle meeldib kõige rohkem klient, kes usaldab teda nii palju, et tuleb ja ütleb lihtsalt, mis tüüpi kleiti vaja on, ning annab ülejäänu Kristina hoolde. "Mina näen inimest tavaliselt hoopis teistmoodi, kui ta ise endast arvab. Lisaks figuurile näen ma tema seesmist olemist, emotsioone, käitumismaneere, kehahoiakut ja seda, millise kleidi on ta võimeline välja kandma. Tihti on minu soovitusel valminud rõivad saanud kliendi lemmikuks, kuigi ta alguses ideed omaks ei julgenud võtta."

Niisiis peab moedisainer olema väikest viisi ka psühholoog, tunnistab Kristina ja tõdeb: "Minu ülesanne on tuua välja inimese kõige paremad küljed ja oma loominguga neid veel võimendada. Inimene peab tänu minu loomingule tundma end nii hästi, et ta muutub õnnelikumaks, on rõõmsam, elab ja töötab paremini."

 

Kingsepal pole kingi
 

Teine lugu on kollektsioonidega, mis valmivad konkreetselt mõne moeetenduse või -ürituse tarvis. "See tähendab väga suurt mahtu, tohutult töötunde ja magamata öid," tunnistab Kristina. "Aga kui sa teed oma tööd hinge, armastuse ja kirega ning tahad seda hästi teha, siis see vajabki tohutut pühendumist ja energiat."

Vahel tuleb tal tõesti tuju, et SELLE asja teeb ta nüüd endale, tunnistab Kristina. "Ja kui ma siis selle valmis saan ning see juhuslikult kuskil riidepuu peal kellelegi silma jääb, siis pean päris tihti ta lõpuks ikka maha müüma," naerab naine. "Mõtlen, et olgu, teen endale kohe uue, aga siis tulevad peale teised asjad ja sageli jäängi niimoodi kleidist ilma. Tõsi ta on, et ega kingsepal endal kingi pole," muigab ta. Samas tuleb vahel ikkagi selg sirgeks lüüa ja endale mõeldud asja müümisest keelduda, sest kes siis veel moedisaineri loomingut kannab kui mitte ta ise.