"Linde on üldse olnud huvitav tundma õppida," jutustab ta. "Mõned aastad tagasi avastasin ühelt oksalt tagasihoidliku laulurästa – valeööbik, nagu teda kutsutakse –, kes erinevalt musträstast elab ainult metsas ja inimestele liiga lähedale ei lenda. Laulurästas paneb metsa isemoodi helisema ja kajama, justkui viibiksid kusagil sügaval laanes ja üldsegi mitte linnas. Ka käo kukkumine, mida siin on ikka lootust kuulda, tekitab maal olemise ja laanemetsa tunnet," räägib Hellerma.
"Suve poole kurisevad öises hämarikus öösorrid, kes ühes uduvoogude ja liblikatega võivad rabapealse maagiliseks etenduseks muuta. Ka taevasikk oli mulle üllatuseks. Mõtlesin esiti, et kusagil pea kohal suristab mõni suur putukas. Alles palju hiljem oskasin taevast allasööstvat tikutajat päriselt ka näha. Kahju on ainult peoleost, keda ei ole enam mitu suve kuulda olnud. Kuuldavasti püütakse neid troopikalinde rändeperioodil Vahemere-äärsetes maades söögiks. Lindude kõrval olen põõsastes ragistamas tabanud metskitsi ja kord õnnestus ühes puuladvas tõtt vaadata ka ühe arvatava kärplasega."
"Mullu suvel kohtasin siin üht liblikate uurijat (küll neid lendas tema ümber palju!), kellega oli juttu ka raba tulevikust. Eelmisel kümnendil oli Pääsküla rabas metsatulekahju, mille tulemusena tekkisid raba peale lagedamad paigad ehk põlendikud. See on aidanud areneda väga mitmekesisel taimekooslusel ning haaraval maastikul," leiab ta. "Praegu on põlendikud aga kinni kasvamas ja uus, noor männik sirgub iga aastaga kõrgemaks. See omakorda toob kaasa raba kuivenemise ja liigirikkuse vähenemise, kaugemas tulevikus võib siinsetest paikadest saada tavapärasem mets. Ehk võiks talgute korras praegust maastikku kuidagi hooldada."
"Nii et metsalähedus on üks hea põhjus kodus olla. Loodus mõjub oma pikas ja kindlas rütmis võrreldes inimmaailmaga rahustava ja jõustavana. Mäletan üht lauset Juri Lotmanilt: „Looduse tagavara on igavik.” See võiks tähendada, et loodus on inimesele kindlam seljatagune kui mis tahes muutlikud tsivilisatsioonihüved. Lõpuks võtab loodus kõik taas endasse, hoolimata sellest, kui kaugele eemale inimene temast ka ei lähe."
