Ehitame maja pilliroost või põhust?

Kairi Oja

Kui roog on õues, siis alla 18% selle niiskussisaldus ei lange. | Peeter Saar

Ühenduses loodusega saame olla mitmel moel. Üks võimalusi on valida oma kodu rajamiseks ehitusmaterjal,  mida on kasutanud meie esivanemad juba aastasadu.  Ja seda põhjusega.

Kümmekond aastat tagasi rajas Peeter Saar koos abikaasaga Haapsalu lähistele pilliroost kodu. Tänaseni on ta rahul ning toimetab looduslähedase ehitusviisi propageerijana merenduse kõrvalt väikestviisi edasi.
"See võis olla aasta 2006, mil seiklesime toonase pruudiga, nüüdse abikaasaga aasta-paar mööda Euroopat, peatudes aegajalt siin-seal ning tehes võimalust mööda töid, mida rännak meie teele veeretas. Teisel rännakuaastal viis tee Hispaaniasse, kus üks tuttav tüdruk kutsus meid kaasa osalema kesk-Hispaanias, Portugali piiril asuva põhumaja ehituse tarvis korraldataval talgul," jutustab praeguses igapäevaelus veeteede ameti Läänemaa navigatsioonimärgistuse talituses töötav Saar.

"Maja sai valmis paari nädalaga ning too pisike inglane, kes seda ehituse asja seal juhtis, oli meist ja meie tööst vaimustuses. Nii leidsime end juba järgmiselt objektilt," jätkab Saar ajamatka. "Miks mitte, mõtlesime toona. Tahtsime mõlemad proovida, mida see endast kujutab, tekkis teatav hasart ja kogu see maailm tõmbas meid suure hooga endasse," räägib ta.


"Meie kodu olgu põhust!"
 

Kui rändamisest villand sai ja kodumaale tagasi naasti, oli plaan valmis: ka nende tulevane kodu saab põhust! Ainus, milles oldi hispaanlastega eri meelt, oli tehnoloogiline lähenemine – Saar ja tema kaasa olid otsustanud alustada puitkarkassist, seejärel peale panna katuse ning kõige lõpuks panna vahele põhust seinad.

Oma maja ehitades kaasasid Saared paljuski sõprade abi. "Talgud on oma olemuselt kogukondlikud ja võimaldavad lisaks efektiivsele tööle suhelda sõpradega ja jagada seda isevärki sünergiat, mis koostegemise käigus tekib, ka jääb nõnda midagi sellest ka loodavasse uude koju," ütleb Saar.

Olles oma maja valmis saanud, mõlgutati mõnda aega mõtteid jätkata samas vallas ettevõtlust. "Tegin koguni äriplaanigi valmis – loodusehitus, puupaadiehitus ja mis kõik veel," meenutab mees kümne aasta tagust ristteel seismist tagantjärele muigamisi.


Pilliroo- või põhumaja – mis neil vahet?
 

Saare sõnul pannakse põhk ja pilliroog materjalidena sageli "ühte patta". "Tegelikult on erisus selge: põhk ehk kõrsmaterjal kasvab põllul, mistõttu sattub põhuplokki tahtmatult ka muud "elu" sisse – näiteks viljateri, mis võivad soodsatel tingimustel kasvama hakata –, pilliroo puhul on see oht märksa väiksem. Üks on põllu-, teine veetaim," põhjendab Saar ja lisab, et siiski on kõrrel ja rool palju ühist: mõlemal on puiduga sarnane niiskuskäitumine.

Et Saare kodu lõpuks just roost valmis, ei olnud mehe enda sõnul sugugi mitte läbimõeldud ega teadlik plaan. "Teadlik plaan oli põhk, roog tuli mängu läbi juhuse, varemalt ei olnud me isegi teadlikud roo kasutamisest majaehituses. Olgu, katusematerjalina oli see muidugi teada-tuntud, ent seina sisse paigutamisest kuulsime esimest korda," jätkab ta.

"Kujunes nõnda, et aasta 2008 oli põllumeestele äärmiselt kehv ning just siis olime alustanud oma majaga. Talunikul, kellega olime põhu küsimuses kokku leppinud, jäi suur osa saagist kasutamata, sest niiskus oli sedavõrd suur, ja sama kehvasti läks ka põhuga," jutustab Saar. "Ettekujutus oli olemas, ent kogemust polnud kusagilt võtta," lausub mees. Nii asuti otsima alternatiive rookatuste tegijailt, et kas neil roogu järel, kuid kellelgi ei olnud sel hetkel. "Elame Saunja lahe ääres Haapsalu lähistel, sestap otsisime võimalust roo osas 10 kilomeetri raadiuses," jätkab mees oma kodu lugu.

Saarel õnnestuski leida roolõikajad, kellelt telliti nö haltuura korras rädi ehk ülekasvanud roogu. "See tähendab, et katuse valmistamiseks see materjal enam ei kõlba, ent seina sisse sobib ilusti," selgitab ta. "See pole kehvem kui katuseroog, kuid pole enam niisugune kuldne, mida katusele pannakse – katusele pannakse kõige enam paariaastast roogu," täpsustab Saar.

Nii oli Saare sõnul "roomeestele" kasulik, et keegi maksis natukenegi selle eest, et ülekasvanud ala sai samuti lõigatud ja sinna sai kasvama hakata uus ja hea roog.

Isetegemine on ajamahukas

Kindlasti ei ole roomaja ehitus Saare sõnul midagi lihtsat – pigem suuremat sorti mässamine, mis võtab ennekõike aega ja veelkord aega. "Seda eriti siis, kui pole plaanis kaasata tohutut palgalist armeed," muigab Saar. "Ent vaev tasub end tuhandekordselt ära – tulemuseks on tervislik ning omanäoline kodu, mida ei saa iialgi võrrelda ühegi muuga," kinnitab Saar. 
"See vorm, mis roo- või põhumajal jääb, on ikka hoopis midagi muud kui traditsioonilise ehitise puhul: ühtki teravat nurka pole, kõik on ümar, liiste ei ole ning sees on rahulik ja mõnus atmosfäär, mille taolist ei saavuta ühegi muu poematerjaliga," ütleb ta. "Võib ju panna kipsi peale savikrohvi, kuid see ei jää kuigi loomulik. Sama lugu on näiteks kiviimitatsioonide puhul – efekt on kergesti saavutatav, ent oma lugu ja emotsiooni sisse ei jää," on Saar kindel.


Nagu vatijope
 

Saar võrdleb roomaja vatijopega – seinad on väga soojapidavad, tuul ei puhu läbi, ka on rooseinad mürakindlad. "Investeering on selle kodu puhul väga pikkadeks aastateks. Kui kunagi olen pensionär ja püsikulud muutuvad aktuaalsemaks kui praegu, on soojapidavusel ääretult suur kaal – see maja on tõepoolest nagu vatijope," leiab ta. Veel arvab Saar, et kui kord tema lapsed peaksid tahtma sellest majast midagi muud teha, on seegi üpris lihtsalt korraldatav. "Siis pole muud, kui katuselt betoonkivid kokku korjata ja maja sinna kõrvale hunnikusse. Saab teha näiteks kelgumäeks, ka ei jääks midagi keskkonnale koormaks. Vundament on korralik – tagasitäitega – seega on alati võimalik otsast alustada, kui peaks tulema tahtmine," kostab Saar.

Nagu kõik loodusmaterjalid, on ka roog Saare sõnul tohutult "pirtsakas" ning lõigata annab seda korralikult enamasti vaid veebruaris.

Saare sõnul on roo niiskussisaldus sarnaselt puiduga 18%, millest allapoole see tase ei kukugi, kui roogu õues hoitakse. "Kui roog aga seina panna ja seda kahelt poolt savikrohviga krohvida, reguleerib savikrohv selle taseme kümneni," täpsustab ta.


Ei tohi saada kestvat vettimist
 

Saare ütlust mööda ei või roog saada pikalt vihma ega tohi seda lasta läbi vettida, kuid mõistlikus piiris niiskusetaseme reguleerimisega saab savi(krohv) ise hakkama. Et seinu vettimise eest kaitsta, peaksid põhumaja räästad olema rannikualadel vähemasti 1,5 m pikkused. "Metsa vahel pole räästa pikkusel suuremat tähtsust, ent rannikul võib vahel nädal-paar jutti tulla külgvihma, mis ähvardab kaitsva savikrohvi seintelt maha uhuda," lausub Saar ja soovitab seinte välispindu töödelda lisaks savikrohvile veel ka pool-savi-lubikrohviga.

Saare sõnutsi mõjutab roomaja tervislikku seisundit väga suures osas ilmastik ja maja asukoht. "Päike roomajale liiga ei tee, ent vihm saab seda teha küll, seega on keskkond roomajale esmane kaitse, tegemist on siiski loodusliku materjaliga," märgib Saar, kes ei usu lähiajal roomajade ehitusmahu hüppelisse kasvu. "Põhjus on lihtne: ehitus on niivõrd töömahukas, mis muudab selle kalliks, samas on neid, kes viitsivad ja tahavad ise teha, ja ilmselt ka jääb olema siiski marginaalne osa. Selleks peab olema piisavalt pöörane!"


Rooplaat on ideaalne soojustuslahendus puitlinnakute ja miljööalade puhul
 

OÜ Saviukumaja juhatuse liige Marko Kikas ütleb, et eramu soojustamise kontekstis kasutatakse pilliroo puhul ennekõike rooplaati, mis on Kikase hinnangul nii palkmajade kui puithoonete soojustamisel suurepärane looduslik materjal. "Argumendid on siin lihtsad – 5 cm rooplaati on sarnaste soojapidavusomadustega nagu 9 cm puitu," märgib Kikas, kelle sõnul on rooplaat ideaalne lahendus puitmajade soojustamiseks nii seest kui väljast. "Palkhoone soojustamine pillirooplaadiga ja viimistlemine savi- või lubikrohviga on parim lahendus."


Pillirool paiguti avaramad kasutusvõimalused kui põhul
 

Pilliroog on Kikase sõnul väga suure kasutusalaga: näiteks katused, soojustus, krohvi alusmatt. Ka on tema sõnutsi hõre pilliroomatt hea lahendus nii uute kui vanade majade krohvi alusmatina seinte, lagede krohvimisel savi- ja lubikrohviga.

"Võtame näiteks modernse puitmaja, millel on piisav soojustus – niisugusel juhul paigaldatakse hõre pilliroog krohvi alusmatiks, mis annab parima aluspinna nii lubi- kui savikrohvile. Puithoonete puhul sobivad kasutamiseks looduslikud materjalid, mis lasevad seintel ja puitmaterjalil hingata – on difuussed," põhjendab Kikas.

Kikase sõnul on pilliroog 100% looduslik ja niiskust siduv, samas suutes niiskuse endast "välja kuivatada", ent tuleb hoolega jälgida, et rooplaate ei ladustataks – näiteks ehitusplatsil – liigniiskes keskkonnas. "Märga või niisket rooplaati ei tohi paigaldada. Juhul, kui on niiskuskahjustus, tuleks lasta niiskusel välja kuivada," toonitab ta.

Põhu- ja rooplaadi vahel Kikas teab mis konkurentsi ei tunneta. "Mõlemad on loodusmaterjalina head ja tänapäevases ehituskontekstis kasutatavad," kinnitab ta ja toob näite ligi 80aastasest põhumajast Pariisi lähistel – see on tänaseni ideaalses korras. "Kuigi maja väline külg oli kaetud lubikrohviga, mis oli taimi täis kasvanud, oli hoonega kõik hästi."

Samuti on Eestis säilinud ajaloolisi rookatuseid ning fassaade, kus on kasutatud rooplaati soojustusmaterjalina.