Darja Popolitova: “Mulle ei meeldi teha ühtki asja natuke”

Tiina Kolk
Darja Popolitova oma teises kodus ehk ateljees Hobusepea tänavas. | Terje Ugandi

Käesoleval aastal jätkub andeka kunstniku ja disaineri Darja Popolitova (28) tähelend. Tema tööd valiti märtsis Münchenis toimunud ehtekunstimessile Schmuck 2018, seejärel ostis Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum oma kollektsiooni viis tema loodud ehet, suvel pälvis andekas autor kõigepealt kultuuriministeeriumi kultuuristipendiumi ning seejärel Lions Club Tallinn Hansa asutatud Adamson-Ericu nimelise noore kunstniku stipendiumi. Augustis tuli ta disainerina rahva ette kollektsiooniga “Connectawman”.

Praegust Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktoranti ja külalisõppejõudu ­Darja ­Popolitovat paelub digitaalne intiimsus – mis on loodud tehniliste vahenditega – see, kuidas inimesed seda füüsiliselt tunnetavad ja kuidas see nende käitumist mõjutab. Schmucki raames toimunud moodsa ehtekunsti platvormi “Current Obsession” seminaril arutles ta online-meedia võimaluste ja väljakutsete üle ehete loomeprotsessi, esitluse ja vahendamise kontekstis.
Aga veel varem, veebruaris eksponeeriti Stockholmis tema loodud prosse sarjast “Kahe draama” 13 Eesti ­ehtekunstniku rändnäitusel “Udujutt”. Järgmise aasta märtsis saab seda välja­panekut ­näha Riias.
 

Millised tööd terendavad tulevikus?

Tunnustusega kaasneb ka vastutus, nüüd pean ennast tõestama veel rohkem. Plaanin 2019. aasta aprillis näitust, kus lavastatud fiktiivses poes saavad inimesed eksponaate katsuda. See väljapanek tuleb taktiilne – meeleaistingute ja kompimismeelega. Mul on käsil doktoritöö; näitus peab samadele küsmustele vastama kui selle teoreetiline osa. Mind huvitab, milliseid ehete taktiilseid aspekte saame leida igas kultuuriruumis (digitaalse kultuuri tingimustes). Puudutuse puudus või mis juhtub online’i sattunud ja seal tsirkuleerivate ehtega. Vahel räägivad fotod rohkem kui ehe ise. Jäädvustan 3D-pildid ja postitan need internetti. Kui keegi kasutajatest teeb sellest valikust hoopis midagi muud, siis kellele kuuluvad autori­õigused?
Ma tahan sel näitusel uurida, kumba vaatab külastaja kauem: kas päris ehet või pilti?
Tegelikult käivitab iga eelmine töö järgmise. Minu magistritöö teema oli androgüünsus, kasutasin valdavalt nn hübriidmaterjale, kus kaks vastandlikku substantsi on ühte sulatatud. Seda ümberkujundamise printsiipi esitlesin ka tehnika kaudu, kuidas käsitsi loodud ­savivormid on skannitud 3D-­rakendusega ja teisendatud digitaalseteks failideks, mille masinad ehk programmeeritud freesid on välja lõiganud.
 

Kuidas kulgeb loomeprotsess tavaliselt?

Kui mul on idee, siis ma mõtlen asja detailselt välja ja valin sellega sobivad materjalid. Mul on üks jalg ehtekunstis, teine ­– disainis. Uues, selfidest inspireeritud disainehete kollektsioonis “Connectawman” keskendusin digitaalsele nartsissismile, peibutavatele persoonidele, keda internetis näeb üllatavalt palju.

See sari sündis materjali, alumiiniumist kette nähes, ja otsustasin mitte ainult piirduda kõrvarõngastega, vaid teha ka kaelakeed, käe- ja jalavõrud. Nii tore on kombineerida omavahel eri profiilidega kette. Nüüd saavad neid taskukohase hinnaga ehteid endale lubada ka sõbrad.
Disaini idee ongi asjade kättesaadavus ja paljundamine. Mul on kahju, et mu sõpradel pole võimalik minu tehtud unikaalehteid soetada. Neid ostavad kollektsionäärid ja muuseumid.


Millised materjalid kõnetavad ­rohkem? Kas kuld, hõbe, plaatina või hoopis ­midagi muud?

Kunstnikuna pole mul maitse-eelistusi. Vaatan, millised materjalid ja kivid minu kavatsustega kõige paremini sobivad. Kasutan väga palju uuenduslikke tehnikaid. Olen põhjalik ega salli poolikuid lahendusi. Mulle ei meeldi teha ühtki asja “natuke”. Kui mul on eskiis valmis, siis see töö käigus enam ei muutu. Minu jaoks on kaht tüüpi kunstnikke. Ühed on need, kes mõtlevad kätega ehk nad võtavad materjali ja asjad hakkavad kohe kuju võtma, teised töötavad kavandipõhiselt.

 

Kuidas Sillamäe tüdruk ehtekunsti eriala leidis?

Mu isa Aleksandr Popolitov on Sillamäe muuseumi asutaja, käisin seal alati näituste avamistel. Narva Kunstikooli minnes olin 15 ja tegin seal viieaastase stuudiumi kolme aastaga. Pärast keskkooli astusin EKAsse klaasikunsti erialale ja kui olin vahetusüliõpliasena Bratislavas, siis selle disainikooli reeglite järgi pidin proovima ka ehtekunsti, mis mulle kohe meeldima hakkas. 2011. aastal läksin ehtekunstnike rühmituse Õhuloss näituse avamisele Tallinna Põhjatuletornis ja sattusin nende mõju alla. Tanel Veenre nimi oli õhus ja sealt ma siis ostsingi tema raamatu ... Nüüd saan aru, miks meie osakond raamatuid välja annab. See oli nii maagiline, väga hea näitus ja läksin peagi üle ehte- ning sepakunsti erialale, kus minu juhendajaks saigi Tanel Veenre.
 

Kui palju ta tudengeid mõjutab?

Tanel Veenre on suurepärane, üliõpilasi tööle õhutav mentor. Ta kiitis ja julgustas, et kuigi on kiire, jõuan projekti valmis. Jäi mulje, justkui oleksin kõigeks võimeline.
Valikute tegemine on alati raske, aga Tanel Veenre on väga kaval õppejõud. Ega ma praegu saa ka oma tudengitele öelda, et kuule, tee nii ... Ta oskab küsida nõnda, et jõudsin oma mõtetega sinna, kus ta teab, et mul on lahendus käes. Ta tekitab mulje, justkui mina olen see, kellel see idee tuli.
Väga arendav ja põnev oli ka internatuur Viinis Florian Jewelrys.

Artikli märksõnad