Varasemad nõuanded toataimede hooldamisel enam ei kehtigi!?
Eneli Käger
Praegustes kodudes tuleks mõelda pigem õhuniiskuse suurendamise peale, sest see on liiga kuiv isegi inimestele, lilledest rääkimata. | Shutterstock

Meie kodude mikrokliima on aastatega muutnud ning muutub ka taimevalik. Vanad hooldusnipid ei pruugi enam kehtida. 

Talvine aeg on toalilledele paratamatult raske ja siin pole vahet, kas tegu on juba aastakümneid Eesti kodudes kasvatatud taimedega või uustulnukatega. Võitlus iga valgusekillu eest on üleüldine, sest päevad on pimedad ja lühikesed.

Meie toalillevalikutele võib tõmmata selged ajajooned. Esimene joon võiks jääda umbes 1975. aasta kanti. Ega sellel ajal just väga suurt toalillede valikut kodudes ei olnud. Uued toalilled levisid peamiselt käest kätte ja uhke võis olla see lillepood, kus korraga oli müügil mitut erinevat toataime. Selle aja toataimede eeliseks oli nende vähenõudlikkus. Kasvades mineraalses mullas, ei vajanud nad praktiliselt ka väetamist. Tänapäeva mõistes ei olnud olemas ka spetsiaalseid toalilleväetisi ja kevadel said nad paar korda turgutuseks mõnda üldkasutatavat vedelväetist 1–2% lahusena.

Teise joone peaks tõmbama kuhugi 1990. aasta juurde, kui lillepoodide toalillevalik hüppeliselt laienes. Toalilled olid istutatud turbasegudesse ning müügile ilmusid esimesed toalillede väetised ja kasvuturbad. Uued asukad aknalaudadel näitasid vanadele oma värvikirevate lehtede ja õitega koha kätte, surudes nad tagaplaanile. Kuid nii mõnigi uustulnuk jäi pidama alles teisel või kolmandal katsel, sest puudusid kogemused nii uute liikide kui ka uut tüüpi kasvumulla – turbaga.


Mis on aastatega muutunud?

Mõned põhjused, miks 1980. aastate kirjandusest pärinevad head nõuanded ei pruugi tänapäeval klappida.

1. Kasvupinnase mineraalne muld vahetus turbaga. Kui mineraalne muld sisaldas pea piisavalt toiteelemente neile leplikele toataimedele, siis turba puhul on tegu toitainevaese kasvupinnasega. Turvas küll laguneb-mineraliseerub aasta jooksul 7–11%, kuid see ei tekita juurde vajalikke toiteelemente. Lagunev turvas muudab kasvupinnase õhuvaeseks ja on nähtav kui kasvusubstraadi kadumine lillepotist. Samas on aianduses levival heledal turbal pisut halvad kombed: läbikuivanult ei taha ta kuidagi uuesti ühtlaselt märguda ja märg olles ei taha ta vett eriti juurtega jagada. Aiast, metsast ning kompostihunnikust võetud muldade kokkusegamisel saime elusa istutussegu, milles oli piisavalt taimedele vajalikke toiteelemente ja ka erinevaid looduslikke ühendeid, mis kõik otseselt või kaudselt taimede kasvule kaasa aitasid.

2. Väetamine on tänapäeval üldiselt vajalik. Tänapäevaste väetiste puhul tuleb kinni pidada eelkõige pakendil olevatest kasutusjuhistest. Toalillede väetisi on erineva kvaliteedi ja koostisega, nende hulgast õige leidmine võib osutuda üpriski keerukaks. Üks on aga kindel: mida kehvem on pinnas, kuhu taim istutatakse, seda rohkem tuleb panustada väetamisse, kastmisse ja taimedega rääkimisse. Enamikul tänapäevastel toalilledel ei ole väljakujunenud kindlat puhkeaega ja seetõttu vajavad nad aasta läbi väetamist. Meeles tuleb pidada kindlasti, et nende toitainevajadus on talvel väiksem kui kevadsuvisel aktiivsel kasvuajal, sest valgust on vähem.

Enamasti on väetisepakendil kirjas erinevad väetamisnormid kasvu- ja puhkeajaks. Nii on näiteks Substrali® toalillede ja -taimede universaalsel väetisel kirjas, et seda tuleb anda kasvuajal (märtsist oktoobrini) üks kord nädalas ja puhkeajal (novembrist veebruarini) kord kuus. Selleks et kord kuus mitte suurendada järsult toitainete sisaldust mullas, võib ka vajaliku väetisekoguse jagada kuu jooksul erinevate kastmiskordade vahel. Lihtsamalt öelduna: anda tuleb kaks korda kuus pool väetise normist.

3. Kodude mikrokliima on muutunud, ahiküte on vahetunud kõiksugu muude kütete vastu. Kuni uute plastakende turuletulemiseni toimus aknalaual loomulik õhuvahetus. Esimeste plastakendega korterites-majades, kus polnud ventilatsiooniavasid, võis aknalaudadel edukalt kasvatada pigem hallitusseeni kui toalilli. Seda eriti siis, kui ka majasisene ventilatsioon oli suletud. Praegustes kodudes tuleks mõelda pigem õhuniiskuse suurendamise peale, sest see on liiga kuiv isegi inimestele, lilledest rääkimata. Mida kuivem on õhk, seda suurem on aurumine taime lehest ja seda rohkem tundub, et taim vajab kastmist. Samas tuleb väga hoolikas olla, et taimi üle ei kastaks, sest veevajadus on suvisest palju väiksem ja õigem oleks leida õhuniiskuse suurendamiseks mingi teine moodus kui taimejuurte kaudu. Kuiv ja soe õhk soosib ka paraku üpris tülika kahjuri kedriklesta levikut.

4. Toatemperatuuri muutumisel on samuti oma roll. Kui 1970. aastatel oli suur osa inimestest sunnitud soojasaamiseks ahju kütma, oli aknalaud enamjaolt valgeim ja ka jahedaim koht toas. Samas ei olnud ka nendes uhketes soojatrassiga ühendatud majades taimede elu roosiline.
Kuigi radiaatorid olid aknalaua all, võis ikka juhtuda, et külm tegi alpikannile aknalaual liiga. Talvisel ajal peeti 18 soojakraadi igati normaalseks temperatuuriks, kuid praegu ei taha eriti keegi kodus suusakampsuniga ringi käia. Kahjuks ei taha seda ka enamik tänapäeva uhketest toalilledest, taludes vaid lühiajaliselt alla 20 kraadist temperatuuri. Samas tahame meie kõrvuti kasvatada nii vanaemadeaegset kliiviat, mirti, sidrunipuud kui ka uhkeid marantasid, orhideesid jt. Nii juhtubki, et ühel on liiga soe ja teisel külm, ning taimele sobivat kohta tuleb hoolega valida.


Vältimatu valgusevajadus

Enamik uusi toalilli vajab palju pikemat päeva (10–12 tundi) ja intensiivsemat valgust, kui meil neile pakkuda on. Hommikul kui valgeks läheb, hakkab taim toimetama nagu inimenegi: sööb, joob ... Täpsemalt küll toimub valguses fotosüntees ning öösel-pimedas taim puhkab. Paraku jõuab nüüd inimene töölt koju ja vajutab kunstpäikest põlema lüües segamini taime päevapikkuse mõõtmise. Taim, kes vajab normaalseks eluks vähemalt 12 tundi valgust ja 8 tundi pimedat aega, on segaduses. Siit ka põhjus, miks ühiskondlikes hoonetes kasvavad taimed paremini kui paljudes kodudes ning miks tuleb lisavalgustus panna hommikul põlema ja pärast 12–14 tundi kustutada.


Kastmise kunst

Taimede kastmine pikal pimedal ajal on omaette teadus. Taimed (näiteks paljud kaktuseliigid), kes talvisel ajal peaksid puhkama jahedas valges kohas, ei taha kastmist ega väetamist. Samas tuleb jälgida, et nad krõmpsuks ei kuivaks. Kui aga jätta oma „kuldkeraˮ sooja tuppa, vajab ta hingespüsimiseks kindlasti vett. Näiteks on üheks jõulukaktuse õienuppude varisemise põhjuseks vee ja toitainete puudus: taim laseb lahti nii need õienupud kui noored lülid, mille eest ta ei jõua hoolitseda.

Talvise kastmise muudab lihtsamaks põhjalikum tutvumine taimede hooldusvajadustega, aga ka oma koduste tingimuste väljaselgitamine (niiskuse ja temperatuuri mõõtmine, valguse hindamine erinevates tubades ja nende osades).

 

Kastja meelespea:

* Tunne oma taimede vajadusi. Kõiki taimi ei saa ühe mõõdupuuga kasta ja väetada. Talvel vajavad paljud taimed vähem kastmist kui kasvuperioodil.

* Enne kastmist lükka näpp mulda, et teha kindlaks veevajadus.

* Kastmisvesi peab olema 2–3 kraadi soojem kui mulla temperatuur.

* Lisaks kastmisele piserda kuiva toaõhu korral niiskuslembestele taimedele hommikuti sooja udu.

* Liigniiske muld on juurtele külm. Kui on teada, et mõni öö tuleb aknalaual jahedam, on taimedel turvalisem olla kuivemas mullas.

* Jahedal ja pimedal ajal, kui taim intensiivselt ei kasva, väldi eriti hoolikalt vee sattumist taime lehtedele või õitele. Jahe vesi rikub õisi ja lehti ning taim võib mädanema minna. Järgi seda ka erinevate bromeelialiste puhul, keda soojal suvisel ajal võib julgelt lehtede vahele kasta.


Allikas: Kodu & Aed

 

Artikli märksõnad