Salevere suvetuuled
Ele Praks
Kodu & Aed
Saunamajast järele jäänud palkidest ja muust ehitusmaterjalist tehti hoovi peale ka suveköök, mida perenaine tema jääkidest sündinud olemuse tõttu kutsub hellitavalt Kaapekakukeseks. Kaapekakukesel on korralik välipliit ja mõnus magamiskamber. | Juta Kübarsepp

Eestis on maagilisi maastikke, mis isegi halli taeva ja halli maa aasta-aegadel meelitavad end avastama. Südasuvel saab igaüks vältimatult ära nõiutud.

Üks niisuguseid kohti on Matsalu looduskaitseala piiril asuv Salevere Salumägi, ürgse väega hiiekoht, varjatud ja vagune püha mets ja maastik. Koht on lausa nii väekas, et määrab inimsaatusi. Nii juhtus ka selle loo peasüüdlasega, keda 18-aastase tüdrukuna tabas jõuline äratundmine, et tal on tingimata vaja ära osta vana talumaja kauges Kõera külas. Kui üks noor inimene midagi nii kindlalt teab, siis ei saa ka lähedased saatuse vastu ja annavad talle esimese kinnisvara soetamiseks toetust.

Saunamaja saamine

Seiskuvatel 80-ndatel tehtud ostuotsus võis omal ajal tunduda arusaamatu, aga ega head asjad ei avagi end kohe esimesel võimalusel. Vanast talumajast Matsalu rahvuspargi serval sai aastaid hiljem kena suvekodu. Möödus veel aastaid ja tundus, et rehielamu tüüpi madalat maja võib väsimatult kõpitseda ja kaasajastada, aga suuremaks teda teha ei saa. Pere kasvades tundus, et oleks mõistlik korda teha ka kasutult õuel seisev laut, ennesõjaaegse vägeva maakivist alusmüüriga hoone. Otsus oli söakas, sest ilusa graniidist vundamendi peal istus ilmetu silikaattellistest pealisehitis, ei midagi sellist, mis sisse astuma kutsuks. Samas jälle – kõige tähtsam on pealehakkamine.

Silikaat kadus, asemele tulid muistsel moel tahutud palgid ja kimmkatus, mõnus kamin-ahi ja moodne köök. Endine laut avastas ühel päeval, et on varustatud nii päikselise rõdu kui õdusa terrassiga, muidugi leidub hoones ka igati korralik soome saun. See kõik võttis aga kõvasti aega ja armastust, nii et kui mitmekülgselt ahvatlev hoovimaja valmis sai, oli tegelik vajadus uute eluruumide järele pererahva jaoks juba möödanik.

Kus on varandus, seal leidub ka aardeotsijaid

Kaunilt korrastatud suvekodule sammaldunud kiviaedade, põlispuude ja -põldude rüpes pani ühel päeval umbes kümme aastat tagasi silma peale turismiarendaja, kes otsis oma klientidele ööbimiskohti. Nii sai suvekodu omanikust ootamatult teenusepakkuja –  Matsalu veetluse avastanud linnuvaatlejate ja loodusfotograafide võõrustaja. See põnev kogemus tõi veidike raha sisse ja ajendas ette võtma uusi Vargamäe mastaabiga ettevõtmisi. “Ostsime mäe-peal-hooned ka ära,” poetab perenaine tagasihoidlikult.

Pisaraid ja õnne

Mäe-peal-hooned olid algselt otstarbelt kunagise Saastna mõisa magasiait ja sepikoda-viinaköök. Ostuhetkel kujutas esimene endast mahajäetud kolhoosi töökoda, põlvekõrguse masuudikihi alla mattunud ja katkiste akendega. Teine oli viimati kasutusel olnud veskina. “Sepikojas oli olnud vana viljaveski, elektriveski. Seal oli olnud rotte, oli viljajäätmeid ja rotijäätmeid. Raske tammepuust uks oli vajunud maa sisse, nii et seda sai vaid vaevu paokile lükata. Kui ukse lahti olime kaevanud, siis nägime, et oleme sattunud juubelile. Uksel oli daatum 1913, aasta oli 2013. Pidulikuks siiski see koristamine ei kujunenud, töö oli nii ränk, et nutsin. Läksime vahepeal mere äärde, puhkasime tund aega, siis tegime edasi. Õhtuks oli põrand kaetud puhta liivaga ja ruum teinud läbi totaalse uuenemise. Enam ei häirinud räämas seinad ega miski, mulje oli absoluutselt muutunud.”

Puhas liiv tõi nii palju värsket energiat, et uued lootused võitsid vanade viletsate aegade varjud lõplikult ära. “Oleme leidnud ka dateeringu 1826. Seina peal on kivi, mille sisse on uuristatud 1840. Ei ole aega olnud arhiivi minna  ja seda kõike üle uurida,” ütleb perenaine. Ajalooga hooned annavad veel pikalt mõtteainet ja tegevust.

Inimlik võime luua oma kätega asju on õnnestav

Vägevad vanad majandushooned tõid valdava osa elust juristi ja personalijuhina leiba teeninud perenaises esile hoopis erilise soovi – luua siia, Matsalu servale tarbekunstigalerii. “Mul ei ole seni õnnestunud end ühegi kunstialaga siduda, aga mulle kohutavalt meeldib kui inimesed teevad midagi hästi ja oskavad seda ka esitada. Kunstiasjad , tarbekunst ja disain lihtsalt nii väga meeldivad mulle.”

Tegus naine otsustas oma vaka all hoitud kunstiarmastuse ning oskuse ja suure tahtmise asju kenasti korda seada kokku liita ning on oma perele toetuse eest tänulik: “On ju vahva, kui inimesed tulevad kuhugi võpsikusse ja leiavad eest kunstigalerii.” Sepikojas ongi juba praegu välja seatud väike valik keraamikat ja graafikat, sekka mererannast leitud lummavalt kummalisi kuukive. “Disainipoolt tahaks ka sisse tuua,” selgitab ta, “ja teha loovlaagreid, kus inimesed saaksid avastada endas asju, milles nad tegelikult on väga andekad.” Karjäärimuutusi ja kohapeale paikseks jäämist plaaniv naine tunnistab, et on ka ise juba mõnda aega põhitöö kõrvalt keraamikaringis käinud. “Kõigil õnnestub keraamika,” kinnitab ta. Plaanid on suured: “Loovlaagrid ja loominguline turism on kogu maailmas tõusev trend.”

Julge pealehakkamine või siis saatus

“Eelmisel aastal käis siin üks saksa perekond ja nad ütlesid nii: “Me saame aru küll, kuidas te olete seda kõike teinud, aga me ei saa aru, kuidas te julgesite alustada…”. Aga kõik see on algusest peale hakanud ise üles kerima. See on nagu mäng. Ehkki jah, mõned tööd tuleb teha talgute korras koos rohkete abikätega ja asjatundlikul juhendamisel. Kirjutasime projektitaotluse … Ja kui sa oled juba asjad paika pannud, läbi mõelnud, küsinud ja sulle antakse , siis see toob juba ka vastutuse kaasa. Tahaksin teha kummarduse ka töömeeste ja külarahva poole, kes mind nõu ja poolehoiuga on toetanud .... Pean seda kohta vägagi enda omaks, hoian seda,” selgitab Salevere kodade omanik lihtsalt ja vaoshoitult oma siinset suurt loomistööd ja valikuid ning mul on tunne, et ta jõuab siin elus veel palju ära teha.

 

Artikli märksõnad