Palju rõõmu väikesest aiast
Tiina Tammet
Kodu & Aed
Aiast tuppa, toast terrassile või aeda – suvi pakub naabruskonna lastele palju mõnusaid mänguvõimalusi. | Tiina Tammet

Otstarbeka kujundusega väike paarismaja aed pakub vähese hooldusvajaduse juures palju silmailu.

Kes: Anu Puusepp ja Üllar Vahtramäe, lapsed Anett ja Art

Kus: Paide äärelinn

Mis: 600 m2 paarismajaaed

Tingimused: Kooritud mullakihiga põuaõrn pinnas, kuhu on juurde toodud uut mulda.

"Aed algab siit, ja kohe ka lõpeb,” tutvustab perenaine Anu väraval alustuseks. Kuigi 600-ruutmeetrine krunt just väga suur ei ole, on see linnas ikkagi suurepärane võimalus maja ümbruses rohenäpuideid rakendada ning välise eluruumi abil kodule lisaväärtust pakkuda. Paarismaja, mille ühes pooles Vahtramäe pere elab, ehitati Paide ääreala endise aiandi maale kümme aastat tagasi. Ehituse käigus kahjuks kooriti ja viidi minema viljakas mullakiht ning pärast majaehitust kattis krunti valdavalt ehitusprahiga silutud pinnas. Saviselt ja klibuselt maalt tuli ämbritega korjata klaasikilde ning taimede jaoks mulda juurde tuua.

„Olen aiapidamises algaja, mul pole ühtegi aeda enne olnud. Seetõttu on minu jaoks palju uut ja läbiproovimist vajavat,” tunnistab naine. Nüüdseks kena, tervikmuljet pakkuv aed rajati väikeste lõikude kaupa, igal aastal mingi osa. Täpselt nii, kuidas ideed kujunesid ja jaksu jätkus. „Esimesena istutasime majanurka metsviinapuu. Meile meeldib aias istuda, nii kogunesime sageli just terrassile. Metsviinapuu istutasime tänava poolt vaate varjamiseks ja esialgse roheluse suurendamiseks. Paar aastat hoogu võtnud taim on nüüd hiigelsuureks kasvanud ja vajab igal aastal tugevat tagasilõikust. Sügiseti kollaseks ja punaseks värvuvad lehed pakuvad muljetavaldavat vaatepilti. Ka okaspuud olid algul väga väikesed. Kuna ettekujutust nende kasvamiskiirusest polnud, said nad esimesse peenrasse istutatud liiga tihedasti. Hiljem, kui taimi ümber paigutasin, jagus neid kogu aeda,” selgitab Anu.

Väike krunt – selge planeering

Väike krunt on saanud lihtsa ja otstarbeka lahenduse: keskset muru ääristavad piki krundi piiret jooksvad istutusalad. Valdavalt okaspuude, kõrreliste ning üksikute püsikutega kombineeritud servad on murust eraldatud plastpiirdega. See hoiab paigal ka taimedealust kivimultši. Varem kasutusel olnud puitpalissaad ei olnud ilus ega ka vastupidav ning see sai välja vahetatud Espaki ehituspoest ostetud PlastRexi „laudade” vastu, mida osavate kätega peremees ka vastavalt vajadusele painutada oskas.

Tiheda heki asemel vaheldusrikkama istutuse valis pere teadlikult, paigutades kõrgemaid taimi sinna, kus oli vaja vaadet veidi takistada. „Kuna meil on tore naabruskond ja vaikne tupiktänav, siis me ei pidanud vajalikuks naabrite vahele tihedat müüri ehitada. Soovisime ilusat ja väikese krundi tõttu ka avaramat vaadet,” on Anu peenraga rahul.

Mitmed tarvilikud asjad on aia rajamise käigus läbi mõeldud ning paigaldatud. Õhtusel ajal annavad sära taimede vahele paigutatud lühikesed pollarvalgustid, talviseks kuusekaunistamiseks on toodud puu lähedale välipistik. Katuselt tulev vihmavesi on aga suunatud drenaažitoru abil istutusalade kastmiseks.

Vähem taimi – aega ja jõudu säästev hooldus

Erinevad okaspuuvormid on terved ja väga hästi hooldatud. Väikese ja läbimõeldud istutusala puhul jääbki ju rohkem aega taimede eest hoolitsemiseks. Multš hoiab tagasi umbrohtumist ning hoiab okaspuude vahel õhu kuivemana, mis omakorda pärsib seenhaiguste levikut. Niitmise ja okaspuude hooldamise jäänused eemaldatakse kividelt hoolikalt ning kive lisatakse paari aasta tagant värskenduseks juurde.

„Esimesel talvel ei olnud mul veel taimedega kogemusi ning ma ei teadnud suurt midagi kevadisest katmisest. Nii saidki mu esimesed kanada kuused ’Conica’ latvadest päikesepõletuse. Lõikasin hiljem ladvad maha, kuusepõõsad aga kasvasid ja taastusid. Seetõttu on nad nüüd ümarama vormiga. Mees ehitas seejärel taimede talviseks katmiseks spetsiaalsed koonused ja kuplid. Nii kui külmad saabuvad, hakkab meie aed välja nägema nagu ufode maandumisplats. See pilt vahetub aga kohe lume tulekuga, siis on kõik kenade lumemütside all. Osasid puid enam ei katagi, sest need on juba liiga suureks kasvanud,” kirjeldab naine talviseid aiatoimetusi.

Roosideta ei saa

Mõni aasta tagasi tabas perenaist roosivaimustus. Aed oli siis juba esialgse kujunduse saanud, okaspuude vormirikkus ja rohelus vaheldusid kivide halli tooniga. Puudu oli aga õitest ja värvist, mis lisaks aiasolemisele rõõmu. Nagu ikka, sai roose algul paar taime ja seejärel juba rohkem. Uus majanaaber istutas oma aiapoole privaatsemaks tegemiseks aia keskele heki. Perenaisele see meeldis: „Mulle tekitas see juurde ühe suurepärase aiaseina, mille äärde sain roose istutada!”

Peenraroosid vajavad aga talveks muldamist ja katmist. Kivimultši sees oleks seda väga tülikas ja aeganõudev teha. „Seetõttu leiutasin oma võtte,” näitab naine oma rakendatud ideed. Taas mindi Espaki poodi ja toodi sealt musti seguämbreid. Nendelt lõigati ülemine serv mõnekümne sentimeetri ulatuses ära, nii et jäid plastvõrud. Roosidele kaevati korraliku mullaga istutusaugud, augu servad aga vooderdati ämbritest tehtud võrudega. Nii ei segune kivimultš roosimullaga, kobestada ja väetada on taimi kergem ning samuti ei ole tülikas sügisel mullata ega kevadel mulda eemaldada.

Rooside eest hoolitsemine ongi aias peale kevadise korrastuse ja talvekatete eemaldamise kõige suurem töö. Muruniitmisega läheb abikaasal vaid korraga 15 minutit, seegi on väikese aia eelis. Töö käib kähku ka seetõttu, et muruala ei ole taimedega killustatud ning niita saab ühe jutiga. Trimmer silub peenraservad ja ongi kõik tehtud. Roosid vajavad tihedamat suhtlemist. „Mulle roosidega tegeleda meeldib,” ütleb naine, „lõikan õitsenud ladvad aegsasti ära ning nii ajavad nad järjest uusi õienuppe.” Koledate lehtede ja kahjurite õigeaegne märkamine ning eemaldamine hoiab ka haigusi vaos.

Viimaseks valminud aiaprojektiks on seina äärde rajatud kasvuhoone. Mehe vanematel on küll maakoht, ent ühte kasvuhoonesse ju kaks naist ei mahu. „Siiani polnud ma aias aedvilja kasvatanud, oli puhtalt laisa inimese iluaed, aga igatsus selle järele püsis. Aastake harjutamist, ning parimad tomati- ja kurgisordid on juba teada – mida sel aastal istutada ja mida pigem mitte. Igavesti äge on toimetada selles väikeses majas! Tänu kasvuhoonele sain juurde ka roosipeenra, kuhu neli uut kaunitari istutada,” kiidab Anu.

Kolm küsimust: vastab perekond Vahtramäe

Mis oli aia rajamisel suurim väljakutse?

Kuna oleme rajanud aeda järk-järgult, siis väga suuri väljakutseid nagu polnudki – ikka jupike korraga, vastavalt võimalustele. Meil on nii, et perenaine talvel planeerib, joonistab ja unistab kõva häälega. Peremees haarab kevadel labida ja aitab need unistused ellu viia.

 

Mis on aiahoolduses kõige tähtsam?

Igal sügisel on meil väga suur ettevõtmine taimede õigesti katmine. Rõhk on sõnal „õigesti”, sest kunagi ei tea, kas nüüd on nii soe, et roosidel kattekolmnurgad maha võtta, või tuleks hoopis lisakatet juurde panna. Suurim töövõit saabus eelmisel aastal, kui selgus, et oleme õigesti katnud: kevadel olid ellu jäänud kõik 18 roosi.

 

Milline on aias lemmikkoht?

Pere armastab üldiselt terrassi, aga pereema lemmikkohad on kahtlemata roosipeenar ja kasvuhoone.

Artikli märksõnad: