Pähklipuud koduaeda! Kelle viljad on kõige maitsvamad?
Kaja Kurg
Aastate jooksul sirgub sarapuu 5–8 meetrini. Sellise hiiglase mahutab ära ruumikasse taluaeda. | Shutterstock

Kui armastad pähkleid nagistada, siis istuta koduaeda sarapuu. Või hoopis elegantsete lehtedega kreeka pähklipuu.

Rahvakeeli kasvatavad pähkleid nii sarapuu kui pähklipuu. Õigupoolest on tegemist väga erinevate taimeperekondadega. Sobivaid liike leiab nende hulgast nii väiksemasse koduaeda kui ka suuremasse parki.

Hariliku sarapuu Corylus avellana lopergused viljad ehk sarapuupähklid saavad täiesti küpseks septembri keskel. Valkjas pähklikoor muutub siis pruunikaks. Alles nüüd on õige aeg hakata nendega maiustama, sest pooltoore pähkli maitse on kesine.

Paraku kasvavad sarapuupõõsad tohutu suureks ning võtavad väga palju ruumi – võra võib katta lausa 20–30 m2. Aastate jooksul sirgub põõsas 5–8 meetrini. Sellise hiiglase mahutab ära ruumikasse taluaeda, kuid mitte linna või asula väikeaeda.

Õnneks on pähklisõprade rõõmuks olemas vähem kogukaid sorte. Tarbetaimeks aretatud kultuursarapuudel on suuremad ja õhema koorega pähklid. Kahjuks on kultuursarapuude saak aastati väga kõikuv, olenedes nii kasvukohast kui ilmast.

Hästi saagikas on näiteks tumeroheliste lehtedega ’Long Tidlig Zeller’, mille kõrgus ja läbimõõt on 3–4 m. Viljad on suured ja ilusates kobarates. Sort on saagikas, tolmleb rahuldavalt ka ise, kuid koos paarilisega viljub paremini. Parim tolmuandja on ’Gunslebert’, mis on samuti suurte viljadega ja saagikas hea koduaia sort. Tolmlemisel on abi sellestki, kui läheduses kasvab mõni hariliku sarapuu põhiliik.

Veidi jõulisema kasvuga on suurte ja magusate pähklitega sort ’Barcelonski’ (kõrgus 4–5 m). Suur sarapuu C. maximaon meil külmaõrn.


Värvilised lehed ja põnevad võrad

Harilikul sarapuul on ka punaste ja kollaste lehtedega sorte, mis tekitavad koduaia rohelusse ilusa suure värvilaigu. Kui madal õhtupäike kumab läbi punaselehise sarapuupõõsa võra, hakkab see justkui hõõguma. Nende erakordselt kaunite hetkede nautimiseks on kaval istutada põõsas nii, et ta jääks elumajast või puhkenurgast läände avanevasse vaatesse. Nii mahendab ta ühtlasi sageli läänest puhuvat tuult.

Sorti ’Fuscorubra’ on Eestis ammustest aegadest kasvatatud (kõrgus ja laius 3–6 m). Kevadised noored lehed on kirkalt purpurpunased, suve jooksul tuhmub lehestik punakaspruuniks. Sordid ’Purpurea’, ’Red Zellernuss’ ja ’Moskovski Rubin’ on madalamad (3–5 m). Punaselehistel sarapuusortidel pakuvad silmarõõmu ka vahvad roosakaspunased viljad.

Suure kuldkollase värvilaigu tekitab aeda sort ’Aurea’, mis jääb 1,5–2 m kõrguseks.

Sarapuu keerdoksalised sordid on madalamad (kuni 2 m) ja viljuvad vähe, aga see-eest on nende võrad efektsed talvises aias ja ka varakevadel, kui looklevate okste vahel ripuvad kollased urvad. Keerdoksalise sordi ’Red Majestic’ lehestik on kevadsuvel tumelilla ja suvel punakasroheline, viljad on lillakaspunased. ’Contorta’ on roheliste lehtedega.

Lisaks maitsvale saagile pakuvad sarapuud ka kauneid hetki märtsi lõpus ja aprilli algul, kui neid ehivad pikad kollased urvad. Põõsastel käib siis kibe meekorjamine. Sarapuude urvad on pikemad ja kaunimad kui teistel meie puudel.

Kõrgetüveline sarapuu C. colurna kasvab kõrgeks puuks, teda võib meil näha parkides. Paksu puitunud kestaga viljad on väiksemad kui harilikul sarapuul, aga samuti söödavad. Noorena talveõrn.

Sarv-sarapuu C. cornuta vilju pole aga suurt mõtet süüa, sest neil on väga paks kest ja väike tuum. Suureviljaline sarapuu on meie oludes talveõrn.


Mida saab pähklipuudelt?
 

Pikkade sulgjate lehtedega pähklipuud on kauni jõulise võraga kõrged puud, mida saab kasvatada suuremas koduaias.

Pea igas mõisapargis näeb meil halli pähklipuud Juglans cinerea, veidi harvem kohtab mandžuuria pähklipuud J. mandshurica. Mõlemad on meil talvekindlad. Aga siin-seal üle Eesti, ka eraaedades, kasvab ka kreeka pähklipuid J. regia, mis kirjade järgi on meie kliimas pisut külmaõrnad. Kõik need liigid viljuvad meie oludes. Pähklipuud kipuvad kevadel üsna vara lehtima ja õitsema ning võivad seetõttu hilisest öökülmast kahjustada saada.

Naljakas on see, et pähklipuult tegelikult pähkleid ei saagi – tema viljad on botaaniliselt hoopis üheseemnelised luuviljad. Luuvilja seeme on kaetud kõva kesta ehk luuga. Tuntud luuviljad on näiteks kirss ja ploom, millel on pehme osa ja „kiviˮ.

Pähklipuu vilju katab pehme kest, mis hiljem kuivab ja alles jääb kuiv „pähkelˮ.

Tõelised pähklid on hoopis sarapuul. Pähkel on kuivvili, mille viljasein on kivistunud või puitunud, aga pole seemnega kokku kasvanud. Aga et asi liiga segaseks ei läheks, räägime ka siinkohal pähklipuude puhul harjumuspäraselt pähklitest.

Halli ja mandžuuria pähklipuu viljad valmivad septembri lõpus. Halli pähklipuu viljad (pikkus kuni 6 cm) on piklikud, hallid ja tihedalt kaetud näärmekarvakestega, mandžuuria pähklipuu kerajad viljad (4–6 cm) on pruunikarvased. Mõlema viljad on ebameeldivalt kleepuvad. Kui kleepuv viljakest eemaldada, ilmub välja „pähkel”. Selle paks ja kõva koor tuleb nüüd purustada, et saada kätte õlirikas sisu. Selle maitse on peaaegu nagu kreeka pähklil, kuid veidi mõrkjam. Kahjuks ei saa halli- ja mandžuuria pähklipuu viljadest kuigi palju maitsvat ollust kätte. Neil on seemnekambris rohkelt vaheseinu, mis jagavad selle väikesteks osadeks. Pärast kõva kesta purustamist on üsna tülikas sealt maitsvaid palukesi välja nokkida.

Kõige maitsvamad on muidugi kreeka pähklipuu viljad ehk kreeka pähklid, mis sisaldavad 60–70% väärtuslikku õli. Kui uskuda aiafoorumites kirjutatut, siis korjab mõni aiaomanik igal aastal oma puult neid suure kausitäie. 
Dendroloog Olev Abneri andmeil edenevad kreeka pähklipuud meil paremini rannikul pehmemas kliimas, sest puu hooaeg on pikk ning lühikese külmavaba perioodi puhul ei jõua viljad valmida. Hästi viljuvaid puid leidub nii Tallinnas Kakumäe kui Viimsi aedades. Oluline on ka istiku päritolu – näiteks on teada, et Ukrainast toodud istikud on olnud vastupidavamad.

Artikli märksõnad