Moodne kalurimaja vanas rannakülas
Kersti Pikk
Diivan
Loodusliku künka otsas «istuva» maja domineeriv maht on arhailisusele viitav lehisest laudkatus. | Terje Ugandi

Lahemaa rahvuspargi serval väikeses rannakülas asuv suvemaja kujutab endast moodsat tõlgendust traditsioonilisest rehemajast. Lihtsa vormiga ja naturaalsetest ehitusmaterjalidest hoone (arhitektuur Kadri Soe ja Hillar Mänd) sobitub sümpaatselt ümbritsevasse rannamaastikusse.

Oma elu pealinna ja Lahemaa vahel jagav perekond soovis suuri aknapindu, kelpkatust ja ümber maja kulgevaid terrasse, mis lubaksid pikendada Eesti nappi suve. Tellija nägemus ja asukoht miljööväärtuslikul alal andsid arhitektidele suuna otsimaks seost kaluriküla arhailiste taluhoonetega. «Eesmärk oli luua kalurimaja moodne versioon, mis poleks edev, eputav ega kopeeriks samas otseselt vana. Pseudoarhitektuuri me teha ei soovinud,» märgib üks maja autoreid, sisearhitekt Hillar Mänd.

Massiivse kelpkatusega maja on asetatud loodusliku künka otsa, jättes konsoolidena eenduvad betoonterrassid maapinnast lahti. Moodne, õhuliselt mõjuv betoonskelett toetab omakorda eluruumide liimpuidust konstruktsiooni ja taluarhitektuurile viitavat lehisest laudkatust. «Madalad räästad ja katusealused terrassid varjavad eluhoone tegelikku mahtu ning rõhutavad veelgi vanale rehielamule iseloomulikku madalust,» kirjeldavad arhitektid valminud lahendust. Katuseräästad ulatuvad eluruume ümbritsevate terrasside kohale ning pakuvad varju nii sise- kui ka välisruumis. Abihooneid mereäärsele krundile ei planeeritud, kuid tänu pinnareljeefile ja sellele, et maja seisab künka otsas, õnnestus selle alla ära peita majapidamises tarvilikud keldriruumid.

Materjalid seovad tervikuks

Ehitus- ja viimistlusmaterjalid on hoitud võimalikult naturaalsed ning ühes võtmes. Napid ja äraproovitud materjalid, nagu betoon, puit ja klaas, hoiavad terviku kaunilt koos. Puitlaudist on kasutatud nii sise- kui ka välisvooderdusena ning betoonist kamin ulatub elutoast terrassile, ka liimpuitkonstruktsioone on eksponeeritud sees ja väljas. Materjalivalikuga sama vaoshoitult on ümber käidud ka värvidega. Fassaaditooni otsiti päris kaua, enne kui leiti täpselt õige merekarva hallikassinine varjund.

Sisekujundus, mis valmis tihedas koostöös suvekodu omanikega, on lihtne ja tagasihoidlik. Toretsev stiil karge mere äärde ei sobikski. Maamajale omaselt leidub siin vanu, perekonna varasalvest pärit mööbliesemeid, sisearhitekti jooniste järgi valminud sisustust ning mereäärset meeleolu toetavaid detaile. «See on paljuski tunde küsimus, millist muljet ruumis taga ajada. Püüdsime luua vaba ja sundimatu õhustiku, mis poleks liiga vaoshoitud ega ka ülemäära arhailine,» märgib Hillar Mänd.

Seitse meetrit kõrges elutoas on jäetud nähtavale liimpuidust sõrestik ja talad ning tänu ruumi ääristavatele akendele on elutuba valgusküllane ja avar. Eriti talvel, mil päike käib madalama kaarega, on tuba valgust täis. Suvel kaitsevad madalad räästad aga eluruumi keskpäevase terava päikese eest ja lasevad tuppa pehme õhtukuma.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.