Minu esimene orhidee: kuuking
Kaja Kurg
Kodu & Aed
orhidee
Kuukinga ladinakeelne perekonnanimi Phalaenopsis tuleneb kreeka keelest: phalaina tähendab ööliblikat ja opsis sarnast. Kuukinga õied on tõesti nagu õrnad liblikad. | Shutterstock

Algajal lillesõbral on mõistlik valida oma esimeseks orhideeks mõni vähem nõudlik liik, et mitte pettuda – näiteks leplik ja tänuväärselt pikalt õitsev kuuking.

Kuukingal (Phalaenopsis) on tohutu palju sorte ja hübriide, milles võib igaüks veenduda aianduskeskusi külastades. Julgustav on teada, et kuukinga sordid ongi aretatud toas kasvatamiseks, nad on kasvutingimuste suhtes leplikud ja kohanemisvõimelised. Kuuking võib kuude kaupa järjest õitseda ega nõua seejuures erilist hoolitsust. Avanenud õis püsib värskena mitu nädalat, pikal õisikuvarrel või varreharudel puhkeb õisi mitme kuu jooksul aina juurde.

Kuukingad on pärit troopilistest vihmametsadest ning harjunud aastaringse ühtlase soojusega. Neile sobib meie kodude keskmine toatemperatuur 18–25 °C. Liiga palavas (üle 25 ºC) ei tunne nad end enam hästi, samuti siis, kui toas on pidevalt jahe (alla 15 ºC). Kuuking ei talu järske temperatuurikõikumisi. Kui avad akna, tõsta taim mujale.

Palju valgust, aga mahedat

Looduses kasvavad kuukingad puutüvedel ja jämedamatel okstel. Selliseid taimi nimetatakse epifüütideks ehk pealistaimedeks: nad on kinnitunud teisele taimele, kuid ei kahjusta seda. Kuna vihmametsas hajutavad puude lehed päikesekiirte teravuse, ei taha ka toas kasvav kuuking olla otsese päikese käes. Parim koht on hommiku- või õhtupäikesega aknalaual, lõunasse avanevas toas hoia taime aknast veidi kaugemal. Koht olgu siiski võimalikult valge, sest poolvarjus õitseb kuuking vähem. Aasta kõige pimedamal ajal novembrist veebruarini tunneb kuuking end paremini ja õitseb rohkem, kui annad talle taimelambiga 10–12 tunni jooksul lisavalgust.

Isepäised juured

Elusad juured on lihakad, hõbedase kirmega ja rohekad, sest sisaldavad klorofülli. Tänu sellele saavad nad olla fotosünteesil ehk orgaanilise aine valmistamisel lehtedele toeks. Looduses on jäikade juurte ülesanne hoida kuukinga tüve või oksa küljes kinni, sellepärast kipuvad nad alatasa ka potist välja. Neid pole vaja tagasi suruda, sest õhujuured on epifüütidele loomuomased.

Sageli arvatakse, et kuuking peab kasvama läbipaistvas klaas- või plastpotis, et juured saaksid fotosünteesida. Taimele pole see vajalik – piisab sellestki, mida teevad potist välja ulatuvad õhujuured. Seega võib kuuking kasvada ka savipotis või olla plastpotiga keraamilises ilupotis. Läbipaistval potil on siiski üks eelis: siis on hästi näha, kuidas juured end tunnevad, kui lagunenud on kasvusubstraat ning kas on tekkinud kahjureid.

Millega täita kasvupott?

Müügil on suur valik orhideedele mõeldud kasvusegusid ehk substraate. Pakenditel olev sõna „orhideemuld” on tinglik, sest tegu pole mullaga, vaid õhuliste ja kiiresti kuivavate materjalide seguga. Kasvualus peab ju tubasele potiorhideele pakkuma samu tingimusi, milles taim looduses kasvab: palju õhku juurte ümber ja samal ajal ka piisavalt niiskust.

Igal segu komponendil on oma ülesanne.

* Peenestatud puukoor (enamasti männikoor). Annab õhulisust ja seob veidi niiskust. Kõduneb niiskuse ja bakterite mõjul, tuleb paari aasta tagant uuendada.

* Turvas. Seob niiskust. Sobivam on vähe lagunenud pikakiuline turvas, sest see püsib kastmisel hästi oma kohal ega vaju poti põhja.

* Turbasammal. Seob niiskust, annab õhulisust.

* Kookospähkli koorepuru ja kookoskiud. Lagunevad aeglasemalt kui männikoor, seovad hästi vett.

* Lehtpuusüsi. Takistab haigustekitajate arengut, annab õhulisust, seob teatud määral niiskust, laguneb aeglaselt.

* Kergkruus. Reguleerib hästi niiskusolusid: kastmisel imavad graanulid endasse niiskuse, tänu millele pole kasvusegus lahtist vett; substraadi kuivades hakkavad graanulid seda niisutama.

* Perliit (vulkaanilise kivimi puru). Annab õhulisust, imab mingil määral niiskust, ei kõdune.

* Polüstüreenigraanulid. Lisavad õhulisust.

Müügil on jämedama ja peenema struktuuriga orhideemulda. Kuukingale vali hästi õhuline suuretükiline substraat, sest see kuivab kiiresti. Peenema struktuuriga kasvusegu püsib pikemalt niiske ning kuukinga juured võivad selles mädanema minna. Tavaliselt on pakendil kirjas, millistele liikidele segu sobib.

Kastmise kunst

See, kui tihti kuukinga kasta, sõltub aastaajast ja toa soojusest, tavaliselt on paras kord nädalas. Väga soojas ruumis kuivab poti sisu kiiresti ning siis tuleb kasta ehk isegi paar korda nädalas. Sel juhul on targem kasutada veidi peenema struktuuriga kasvusubstraati, mis kuivab aeglasemalt. Sügisel ja talvel on aknalaual jahedam ning poti sisu kuivab aeglasemalt, ka taime ainevahetus on jahedusega aeglasem ja vett kulub vähem. Siis kasta harvem.

Kuidas teha kindlaks, kas substraat on piisavalt tahenenud ja võib kasta? Õige aja tabamine pole keeruline: pärast kastmist märg pott on raske, läbikuivanult aga kerge. Ei piisa, kui otsustada üksnes poti pealispinna järgi, kuna see kuivab kiiresti, seespool on sisu aga veel pikalt niiske. Substraat peab saama kastmiskordade vahel kindlasti taheneda, kuna orhideed ei talu liigniiskust. Ülekastmine on üks sagedasemaid põhjusi, miks nad hukkuvad. Ohtlik olukord tekib ka siis, kui kasvupott jääb ligunema ilupoti põhjale valgunud kastmisvette. Kasta toasooja pehme veega ja päeva esimesel poolel, et taim jõuaks kuivada. Ööseks lehtede vahele jäänud vesi tekitab mädanikke.

Vannita ja piserda

Märksa lihtsamalt kui kastekannust valades saab poti sisu märjaks vannitades. Pane taim koos potiga toasooja veega täidetud nõusse, nii et vesi ulatuks veidi üle poti serva. Hoia seni, kuni enam ei tule õhumullikesi. Võta pott välja ja lase liigsel veel välja nõrguda, alles siis pane taim alalisele kohale tagasi.

Liiga kuiva õhuga toas võiks kuukinga aeg-ajalt toasooja veega piserdada. See suurendab õhuniiskust ning värskendab taime. Piserda päeva esimesel poolel, et lehed jõuaksid õhtuks kuivada. Ööseks lehtedele ja lehekaenaldesse jäänud vesi võib põhjustada lehelaiksusi ja mädanikke. Samal põhjusel ei maksa kuukinga ka suveks õue viia, sest suveööd on meil sageli jahedad ja kastesed. NB! Jahedas ruumis ära kuukinga piserda!

Kuidas väetada?

N-ö tavaline toalilleväetis pole aeglaselt kasvava ja rikkalikult õitseva kuukinga puhul hea valik. Kasuta spetsiaalset orhideeväetist, sest selle koostis on timmitud orhideede vajadustele täpselt sobivaks. Aktiivse kasvu ajal märtsi algusest oktoobrini anna väetislahust üle nädala. Kuna troopikast pärit kuukingal pole talvist puhkeperioodi, vajab ta toitu ka oktoobrist veebruarini, siis aga harvem ehk kord kuus. Talvel kasvab kuuking aeglasemalt, sest meie laiuskraadil on talle sel ajal raskem pakkuda sobivad tingimusi.

Täpsemad juhised, kui palju ja kui tihti konkreetset väetist anda, on alati pakendil kirjas. Enne väetamist kasta alati substraat puhta veega märjaks, sest muidu kõrvetab väetislahus juureotsi. Palju orhideesid on hukka saanud just sellepärast. Ka vannitades pane pott algul puhtasse vette ja alles siis lisa väetis.

Mis saab pärast õitsemist?

Pärast õitsemist tahab kuuking veidi aega taastuda. Kui õisikuvars on kuivanud, lõika see ära. Kui õiteta vars on aga roheline, siis ei tasu seda täielikult eemaldada. Lõika see ära alumise ära õitsenud õie alt, sest alles jäänud varre sõlmekohtadest võivad kasvada uued õisikuharud.

Igal kevadel pole vaja kuukinga ümber istutada. Seni, kuni substraat on veel tükiline, taim mahub potti ära ja püsib kindlalt püsti, võib ta seal edasi kasvada. Kui potis olev kraam on kõdunenud aga juba liiga pudiseks ning taim on kerkinud väga kõrgele, vajab ta uut potti ja värsket kasvusegu. Tavaliselt on vaja kuuking ümber istutada kahe-kolme aasta tagant.

Tütartaimed ehk keikid

Kui valgust on vähe ja toas liiga soe, võib mõni sort kasvatada küll pika õisikuvarre, kuid õienuppude asemel tekivad sellele hoopis pisikesed lehekogumikud ehk tütartaimed. Taim on otsustanud vegetatiivselt paljuneda, sest tingimused õitsemiseks ei sobi. Orhideedel kutsutakse selliseid pisitaimi keikideks. Neid võib kasvada ka varrele. Keikidega saab kuukinga paljundada. Emataime küljest võib taimehakatise ära võtta ja eraldi kasvama panna siis, kui juured on mõne sentimeetri pikkused. Seda on õige aeg teha kevadel, kui päevad on pikemad ja loomulikku valgust rohkem.

Artikli märksõnad