Maja saamislugu sai alguse omanike soovist leida majaehituseks sobiv koht Tartusse ning väike suvilakrunt linna lähistele. Linna krunti ei leitudki, kuid Põlvamaal Ahja jõe lähistel silma jäänud maatükk võlus oma looduskauni asukoha ja mõnusa suurusega. Omal ajal populaarses kunstnike ja haritlaskonna suvituspiirkonnas asuval krundil seisis väike 1930ndatest pärinev maja koos mitmete nõukogude aega jäävate täiendustega. Osad hooned teisaldati, ülejäänud otsustati lammutada. Linnamaja mõttest loobuti sootuks ja suurele metsaäärsele krundile otsustati ehitada uus nüüdisaegsete mugavustega moodne eramu.
Tellijale meeldisid Teigar Sova Arhitektide varasemad tööd ning nii pöördutigi büroo poole, et arhitekt Vahur Sova ja sisearhitekt Aita Teigar saaksid hakata majale vormi nuputama. Viimase suhtes arhitektidele piiranguid ei seatud, kuid oma visioonidest panid omanikud muu hulgas kirja puitmaja, poolkorrusel asuva lastetoa, eraldi suveköögi ning sauna. Juba esimestel eskiisidel said paika kastikujulised mahud, mida hakati rahulikult aega võttes õigesse kompositsiooni sättima.
Pikk maja kõrge laane taustal
Maja koosneb kahest ühekorruselisest ja neid ühendavast, läbi kolme tasandi kulgevast mahust. Madala ja pika proportsiooniga hoone on justkui mööda krunti laiali laotatud ning keeratud seljaga kõrge laane poole. Suured aknapinnad ja avatus jäävad päikeselisele lõunaküljele. Esimeses, madalas majapooles asuvad eluruumid, teises, ühekorruselises plokis avatud varjualune autodele ja eraldi sissepääsuga saunakompleks. Keskmises, n-ö torniga hooneosas paiknevad keldritasandil huvituba, poolkorrusel lastetuba ning kõige üleval perenaise kabinet ehk raamatukogu. Pererahvas ise nimetab maja keskel kõrguvat kuubikut majakaks, mis paistab kaugele, kui suures aknas tuli põleb.
Elumajaga samas võtmes ansambli moodustavad veel korraliku pitsaahjuga suveköök, kuur ja maakeldri kohale rajatud pergola. Rajatisteni viivad väikesed käiguteed ja endisest maja-pidamisest on alles mõned vanad õunapuud. Hooviala kujundanud Aita Teigari sõnul ei tahetud krunti täis istutada ning avarust ja lagedat platsi hoiti teadlikult. «Loodus ise on siin väga võimas ja mõjuv oma kõrge männimetsaga. Kõrge ja madala kontrast andis hea efekti. Ka ilma soklita madal maja mõjub uhke metsa taustal tasapinnalisena.» Sihvakatest mändidest on inspireeritud ka fassaadi vertikaalne puitlaudis, mille tumepruun toon kordub puutüvedes.
Savi, vineer ja looduskivi
Interjööris taotleti ennekõike naturaalsust ja kasutati võimali-kult palju looduslikke materjale. Varemgi tihti ökomaterjalidega töötanud sisearhitekt läks pere sooviga tuua siseviimistlusse savi meelsasti kaasa. Eluruumides on mitmed täissaviseinad, mis valiti eeskätt maja sisekliimat silmas pidades. Teatavasti aitab savi hoida ruumis ühtlast õhuniiskust, salvestades niiskust ja soojust ning andes seda liigse kuivuse korral jälle ruumi tagasi. Savikrohvi ehedad soojad toonid on eksponeeritud eluruumide seintel, luues interjööris pehme ja õdusa meeleolu.
Savikrohvi kõrval on mitmel pool kasutatud veel vineeri ja muusikatoas ka naturaalsest korgist seinakatet. Vineer jookseb läbi maja kõrvuti teiste puitudega – õlitatud puitpõrandate ja naturaalsete spoonidega. Kogu eritellimusmööbel valmis firmas Meetriga OÜ meister Taavi Lepiku juhendamisel. Esikus ja pesuruumides on kasutatud eri looduskive, nagu kiltkivi, graniit ja marmor.
Puitpits ja uhke trepp
Ruumikujundus ja sisustus on lihtne ning soliidne, mööblist on esindatud nii väärikas disainiklassika kui ka erijooniste järgi valminud esemed. Kööki ja elutuppa kavandas Aita Teigar toredad stiliseeritud etnomustriga valgustid. «Vanades Setumaa taludes leidub puitpitsimotiivi ja püüdsime siingi leida ühisosa nüüdisaegse disaini ning arhailise asja vahel. Samas ei tahtnud sakitamisega väga etnoks minna ja nii sündiski moodne pitsmuster,» räägib sisearhitekt.
Kena on maja keskel korruseid ühendav skulpturaalne liimpuidust trepp. Selle astmed pole seina küljes kinni ja peremehe sõnul oli trepp majaehituses konstruktiivselt üks raskemaid detaile. «Liimpuittalad olid arhitektuuris juba olemas ja tekkis soov seda mängu ka siseruumides mängida,» lisab Aita trepiteema jätkuks.
Pererahva põhiline elu käib tegelikult ühel tasapinnal. Ühes majapooles ja ühel korrusel asuvad magamistuba koos vannitoaga ning avatud köögiga elutuba. Suurt elutuba pikendab on katusega terrass. Sauna minekuks tuleb aga liikuda läbi pika koridori ja õuegi astuda. «Mõte, et saun peab olema eraldi, oli meil algusest peale. Sauna minek kui selline on ju meie kultuurile vanast ajast omane,» märgib peremees. Puitkarkassiga maja on keskkonnasäästlik nii materjalide kui ka tehniliste lahenduste poolest. Maja köetakse maaküttega ja osa energiat kogutakse päikesepatareide abil. Korda on tehtud ka vana maakelder ja kaev. Pererahvas on heas koostöös sündinud tulemuse ja oma kauni kodu üle uhke. Arhitektidel jagub kiidusõnu tellijale, kes oli kogu protsessi vältel avatud ja arutlusvalmis. Majas on palju detaile, mis on sündinud tänu omanike pühendumisele ja põhjalikkusele.
