Kuidas teha ise kriidivärvi?
Kristjan Arunurm
TM Kodu & Ehitus
Poppi kriidivärvi saab ka ise teha | Shutterstock

Kriidivärv on viimase aja restaureerimise-mööblivuntsimise vingeim sõna – nimelt ei vaja selle viimistlusvahendiga katmine pinna eelnevat karestamist ega kruntimist. Poelettidel on üht-teist liikvel: Autentico, Annie Sloan, Vintro. Ent need on üsna krõbeda hinnaga. Ometi – tegu pole ju loomult millegi päris uuega. Niisiis on seda võimalik ka ise teha.

Tõsi, nn kriidivärv nakkub probleemideta nii nõukaaegse polüesterlakitud mööbli, puidu, metalli, plastiku, betooni, keraamika, tekstiili, naha, kunstnaha kui klaasi pinnale. Tuleb vaid värv vaha või vastava (pool)mattlakiga pärast kiiret kuivamist kinnitada ja ongi valmis. Eriti popp on vanutatud viimistlusega mängimine. Värv on täiesti looduslik, mistõttu sobib ka lastetubadesse ja mänguasjade värvimiseks.

Aga kui seda saab ka ise kokku keerata, siis mis on kallite kaubamärkide eelis? Loomulikult tootjagarantii kindlates vahekordades õige konsistentsi kohta ja lai originaaltoonide valik. See viimane on muidugi reklaaminipp, sest tegelikult on tänapäeval ju mis iganes värve võimalik kauplusest lasta värvikaardi järgi kokku segada, baasvärv on ikka valge. Mööbliorav OÜ restauraator Janika Orav võttis riski, et hakata ise kriidivärvi tegemist katsetama. Selle analoog on ju tegelikult ammu tuntud lateksvärv, milles kriidipulbrit, värvipigmenti ja liimainet (midagi PVA sarnast).

„Retsept on imelihtne,“ ütleb Janika Orav. „Kõigepealt tuleb osta kriiti. Kriidivärvi valmistamine algab kriidi likku panemisega ööpäev varem, siis tuleb ühtlasem värv. Segu vahekordade kohta võiks öelda umbes nii: kolm osa kriiti, üks osa liimi ja liitri kohta üks munavalge. Muna muudab konsistentsi tugevamaks. Üldiselt teen silma järgi.“

Põnevad katsetused

Kui Orav teeb seinavärvi, kasutab ta segus tapeediliimi, mööbli tarbeks PVA baasil mööbliliimi. Vedeldada saab veega. Liitri hinnaks tuleb paar eurot. Võrdluseks: Annie Sloani originaalkriitvärv maksab poes 29 eurot liiter, Vintrol 25 ja Autenticol 22. „Tooni saan nii, et ostan poest purgi või kilekotikese sisse liitri jaoks varem välja valitud meelepärase tooni,“ räägib Orav. „Tähele tuleks panna, et see oleks korralikult segatud – et pigmenditükid ei satuks eraldi. Ja ongi valmis.“

Üks moodus kriidivärvi tegemiseks on aga veel: kolm osa tavalist vesialuselist värvi ja üks osa pahtlit.

Ohud ja võimalused

Kriidivärvil on eripära, et mida kauem kuivab, seda enam kivistub. Puutekuivaks muutub see juba mõne tunniga, aga edasisteks töötlusteks tasub anda aega. “Tegemist on väga katva värviga, pigem värvida üks kord,” annab Orav nõu. “Kui teine kord liiga kiiresti peale kanda, võib alumine kiht rulluma hakata. Seda tasub ka šabloonidega töötades meeles pidada. Kriidivärvi mõnus eelis on ka see, et saab paksemaid tekstuure katsetada. Kas või reljeefset mustrit teha, näiteks läbi pitsi. Kunstnikumõttega käsi võib värvi ka akrüülidega toonida ja tervieid maale luua. Soovitan eksperimenteerimiseks värvipoest küsida pudelipõhjadesse jäänud pigmendijääke.”

Toonitud kriidivärvile parandusi teha on Janika Orava sõnul peaaegu võimatu: “Uue kihi peale kandes tuleb aluspinnale rant ümber uuesti värvitud koha. Nii et kui väga vaja ei ole, polegi mõtet katta sedasi valmistatud kriidivärvi. See kivistub ise juba nii kõvaks, kuigi on mikropoorne. Aga lihv ja kerge vaha on küll hea.”

Artikli märksõnad