Kodusoojus kuubis
Kaili Kannel
Diivan
Kodu värvipalett hakkas keerlema ümber noore disaineri Johanna Tammsalu keraamilise valgusti Solid Spin. | Terje Ugandi

Kui Gerda ja Madis Pelgulinnas Heina tänavale korteri soetasid, oli see esialgse plaani järgi mõeldud investeeringuks. Veel enne, kui sisetöödega jõuti algust teha, oli koht noortele nii südamesse pugenud, et sinna sooviti ise elama asuda. Privaatne hoov, millest ei juletud unistadagi, tuli boonusena kaasa.

 

Heina tänava hoone valmis praegusel kujul kaks aastat tagasi. Ka varem paiknes seal elumaja, kuid sellest polnud just palju järele jäänud. Kui 2014. aastal tekkisid tänava äärde sildid, et seal midagi ehitama hakatakse, käisid Gerda ja Madis salaja uudistamas, millega täpsemalt tegemist. Ehkki sildid keelasid majja sisenemise, mindi ikkagi vaatama. Noortele avanes vaatepilt vanast viltu vajunud hoonest, mille tühjusest mustendavad aknad nukralt fassaadis esile tungisid. Hoolimata räämas ehitisest, mille asemele arendaja peagi uut rajama hakkas, pakkus rohelusest pakatav privaatne sisehoov emotsiooni, mis ei lasknud endast enam lahti. Nii saigi koduotsijatel üks ridaelamuboks alguses mõttes ja hiljem ka reaalselt broneeritud.

Appi tuleb sisekujundaja

«Korter sai ostetud musta karbi kujul ja kui 2014. aasta augustis võtmed kätte saime, seisime äkki kivist seinte ja liivapõrandaga kodus. Korraks ehmatas ära küll. Millega me nüüd hakkama oleme saanud?» räägib Gerda. Kuna ideid oli värsketel koduomanikel palju ja nende ühtseks tervikuks sidumine tundus keeruline, mõeldi sisekujundaja abi peale. Kui ühine tuttav nad sisekujundaja Britta Kodresega (BK ruum) kokku viis, oli kohe selge, et vajatakse just tema abi. «Brittaga kohtudes ja ideedest rääkides saime aru, et ta mõistab meid poolelt lauselt ning suudab paberile panna selle, mida meie silme ees näeme, kuid väljendada ei oska. Olime Madisega ühel meelel, et soovime Skandinaavia stiilis kodu. Kuna ruutmeetreid on vaid 50 ja me mõlemad armastame minimalismi, pidi kõik olema väga hästi läbi mõeldud.»

 

Sekeldused sinisega

Perenaise valitud Johanna Tammsalu (tammadesign.com) tumesinine rippvalgusti Solid Spin oli üks esimesi detaile, mis uue kodu juures paika sai. Kogu edasine hakkas keerlema paljuski selle valgusti järgi – korteri värvipaletile oli peale halli ja valge tekkinud ka tumesinine. Üksmeelselt otsustati, et võimalikult palju kasutatakse Eestis valmistatud mööblit. Naturaalsed materjalid täispuidu ja mööblikangaste näol annavad sooja nüansi põhjamaiselt kargete toonide kõrval.

Valgustiga identne sügavsinine toon on interjööris esindatud veel tapeedil, mis hakkab esimesel korrusel trepi tagant ülespoole kõrguma ja jõuab välja teisel korrusel asuvasse magamistuppa.

Selle seinaga seoses meenub pererahvale humoorikas lugu: «Kuna kartsime, et peaaegu viie meetri pikkuste tapeedipaanide seina panekul võivad tekkida nihked ja hele sein jääb paanide vahelt näha, palusime ehitajatel paanide vahekohad enne tapeetimist tumesiniseks värvida. Plaanidel oli kõik kirjas, kuid igaks juhuks rääkisin hommikul veel ehitajatega üle ja töö võis alata. Kui õhtul vaatama läksime, oli sinisetriibuliseks värvitud hoopis see sein, mis pidi helehall olema. Saatsin meie sisekujundajale sellest kaosest foto ja tema kommentaar oli: «Sipsiku traagiline surm.» Õnneks suutsid maalrid järgmise päeva õhtuks Sipsiku valelt seinalt õigesse seina teisaldada ja tapeedi sinna korrektselt peale kleepida.»

Maksimaalne ruumikasutus

Läbi kahe korruse kulgev kodu on vaatamata nappidele ruutmeetritele ja tänu väga heale planeeringule üllatavalt avar ning ruumikas. Väikeste kodude puhul, kus iga ruutmeeter hinnas, on motivatsioon kasutada leidlikke lahendusi eriti kõrge – nii ka selle kodu puhul. Teisele korrusele viiva trepi astmed on nutikalt sahtliteks projekteeritud ja trepialune pind on hea panipaik koristustarvetele. Esik eraldati elutoast maast laeni esikukapiga, mille elutoapoolsele küljele paigaldati riiulid. Tulemus on õhuline ja praktiline.

Trepist ülakorrusele liikudes jõuab hubasesse magamistuppa, kus jääb silma suur sisseehitatud kapp, mis hõlmab terve seina kaldus lae all. Nende uste taha mahub ära kogu pererahva garderoob ning sinna on oma tööd tegema paigutatud ka pesumasin. Suurest voodist avaneb vaade hoovi; magamistoast pääseb ka muinasjutulisele rõdule, kus armastatakse nädalavahetustel hommikukohvi juua.

Magamistuppa pole ju rohkemat vajagi kui mugav, suursuguse peatsiga voodi, sisseehitatud riidekapp, peegel. Imekombel suutis Britta sinna ära mahutada ka klaveri, mis oli Gerda esialgu utoopilisena kõlav soov. Aga kõik on paigas ja ruumi jääb veel ülegi! «See, kuidas sisekujundaja suutis kõik vajaliku nii väikesele pinnale ära mahutada ja seejuures on ruumis mõnus ning lahe liikuda, on imetlusväärne. Mainimata ei saa ka jätta, et ülitore on elada linna südames, kuid aknast välja vaadates on tunne, nagu elaks oma majas kuskil väikelinnas. See ongi see eriline «miski» meie kodus!»

 

Artikli märksõnad