Kas juunis tuleb hüpertoonikuid juurde? Vererõhunorm liigub pidevalt allapoole
Üllar Ende
Viimase paarikümne aasta uuringutega on aga jõutud kindlale järeldusele: ülemine ehk süstoolne rõhk on tervise seisukohast olulisem kui diastoolne. | Shutterstock

Vererõhunorm liigub aina allapoole. Nüüd peetakse USA-s hüpertoonikuks inimest juba siis, kui tema vererõhk on üle 130/80, mitte üle 140/90 mm Hg nagu seni. Kas rõhu normipiir langeb ka meil? Uue Euroopa-juhendi tagamaadest räägib PERH-i kardioloogiakeskuse teadusjuht professor Margus Viigimaa.

On aasta 1983, Margus Viigimaa alustab arstitööd. Vastuvõtul on 60-aastane mees või naine, vererõhk 160/90 mm Hg. "Tubli, teie rõhk on korras," ütleb noor tohter. Kas ütleski nii?

"Kindlasti mitte," kostab professor Viigimaa. "Hoolimata tollastest teadmistest meditsiinis ütlesin mina ja leidsid ka paljud teised arstid, et niisugune rõhk on kõrge ja me peame seda alandama, sest arstide hinnangul oli kõrgvererõhktõve alguse piir ikka 140/90. Arvamus, et normaalne rõhk on 100 pluss eluaastad, oli levinud rohkem rahva seas.

On meeles, et just tugeva kehaehitusega mehed rääkisid, justkui nendel ongi loodud kõrge vererõhk ja nii peabki olema. Tõesti, kui sul on juba kümmekond aastat olnud normist veidi kõrgem rõhk, näiteks 150, võid ennast tunda hästi, ja kui rõhku langetada, muutub just siis enesetunne halvemaks."

 

Tähtsamaks peeti alumist
 

Toona hoidsid tohtrid silma peal rohkem alumisel ehk diastoolsel vererõhul, sest see on veresoontes püsivalt sees. "Muidugi oli siis ja on ka praegu õige arusaamine, et kui alumine rõhk on kogu aeg kõrge, ei saa veresooned korralikult lõõgastuda."

Viimase paarikümne aasta uuringutega on aga jõutud kindlale järeldusele: ülemine ehk süstoolne rõhk on tervise seisukohast olulisem kui diastoolne. "Eriti tähtis on ülemise ja alumise rõhu vahe, mida nimetatakse pulsirõhuks. Kui see vahe on suur, siis selline rõhu kõikumine lõhub arterit rohkem kui püsivalt kõrge alumine rõhk. Arstidena näeme üha rohkem niinimetatud isoleeritud süstoolset hüpertensiooni, mille korral alumine rõhk on küll normis või sellest isegi madalam, ülemine aga hästi kõrge."

 

Uus arusaamine, uued rohud
 

Vererõhuprobleemidega hakkas Margus Viigimaa tõsisemalt tegelema 1990. aastate alguses; ühtlasi asutas 1995. aastal Eesti hüpertensiooni ühingu, mille esimene president ta oli. Siis võttis veel natuke aega, enne kui hüpertensioon ehk kõrgevererõhktõbi nii meil kui ka mujal maailmas suuremat tähelepanu pälvis.

"Loomulikult mõõtsime arstidena rõhku ka varem, kuid me ei andnud endale aru, et selle näidud nii tähtsad on. Nüüd on maailma terviseorganisatsioon tunnistanud laialdaste teadusuuringute põhjal hüpertensiooni kõige rohkem invaliidistumist ja surmasid põhjustavaks teguriks üldse.

Kui arstina alustasin, oli probleem ka selles, et toonastel ravimitel ilmnes palju kõrvaltoimeid. Pealegi langetasid rohud rõhku küll kiiresti, kuid mõne tunni pärast läks see kõrgeks tagasi. Sellepärast oli tabletti vaja tarvitada mitu korda päevas, kuid sageli ununes see ära. Tänapäeval kasutame tavaliselt kord päevas võetavaid, pika toimega preparaate, millel kõrvaltoimeid on enamasti vähe."

Dr Viigimaa ütleb, et tänapäeva põhimõtte järgi ei tule kõrget rõhku hakata aktiivselt ravima alles siis, kui ülemine on tõusnud 160 peale või kõrgemale, vaid juba siis, kui see on kerkinud üle 140 mm Hg.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.