Hea eeskuju mees Raivo E. Tamm
Siiri Lelumees
Kodutohter
Raivo E. Tamm
Raivo E. Tammele muutusid tähtsaks sportlikud eluviisid | Olga Makina

Jõulukuul leiavad paljud meie hulgast võimaluse abivajajaid aidata. Mõni meist teeb seda muidugi aasta ringi. Nii ka armastatud näitleja ja meelelahutaja Raivo E. Tamm, kellele on eriti südamelähedane haigete laste aitamine.

Tänavu on Raivo E. Tamm paljudele silma jäänud võimsa elupöördega: aasta algul muutusid talle tähtsaks sportlikud eluviisid, tänu millele on temast saanud paljude jaoks suur eeskuju. Küllap võib aga meie lugejatele olla üllatav tõsiasi, et laulev näitleja on ka teistes heategevuslikes üritustes juba kaua aega kaasa löönud. "Heategevusega olen tegelenud kogu aeg just oma tööga seoses. Olen olnud vähiliidu kontserdi ja Pelgulinna sünnitusmaja toetuspäeva juht. Samuti Carolin Illenzeeri fondi (teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste laste toetusfond – toim) kontserdi "Laulud sõdurile" õhtujuht. Heategevus seisneb siis selles, et ma ei saa nendes projektides osalemise eest töötasu.

Korduvalt olen osa võtnud heategevuslikest kontsertidest “Kuula, palun!” Maarja küla toetuseks. Toetasin ka Ironmani Otepää triatloni Seve heategevusjooksul lastefondi ning koos lastefondi ja Ironmaniga korraldasime Tudulinna asenduskodus spordipäeva. Näosaate ajast on Isata Laste Heaks fond mind lausa oma patrooniks pidama hakanud," loetleb Raivo viimaste aastate tegemisi ja tunnistab: "Selles mõttes on see valik mul ammu tehtud, et ma osalen sellistes üritustes, ja kui pakkumine tuleb, ei ole ma kunagi ei öelnud." Seega, kui Tallinna Hansa Rotary klubi Raivoga ühendust võttis ja oma üritusele kutsus, oli mees kohe nõus.

Eesmärk oli ju suurepärane: klubi heategevusfond Siniring aitab 1. tüüpi diabeediga lastele ja noortele insuliinipumpasid osta selleks, et nad saaksid igapäevaelus paremini hakkama. Ja laste abistamine on talle ikka südamelähedane olnud. "Mul oli selle üle väga hea meel, sest tegelikult olen salamisi vaadanud selles suunas, et võiksin midagi taolist oma elus teha. Aga patrooniks ei saa ise hakata, selleks ikkagi valitakse."

Lapse haigus on suur mure

Laste aitamine tundus loogiline samm juba näosaate võtete ajal. Kui Raivo saates eeltööd tegi ja otsis, kellele võimaluse korral annetada, nägi ta fondi Isata Laste Heaks nimest kohe ära, millega on tegemist. "Mul on oma suguvõsaski olnud juhuseid, kus isad on õnnetustes surma saanud. Mõtlesin, et see on suur õnnetus, kui isa enam ei ole. Tahtsin neid lapsi toetada." Siniringiga seoses mõtiskles Raivo ka selle üle, kui raske on mõnikord perre last saada, kui keeruline võib see olla. "Mu ema on rääkinud, et kui nad isaga abiellusid, oli neil kindel soov saada kuus last. Aga ema nõrga tervise tõttu lõppes asi sellega, et ainult mina tulin – jäingi neil ainsaks lapseks. Me oma pereski ootasime üle kümne aasta, enne kui poja saime. Vahel on küll selline tunne, et mõnel teisel rahvusel käib see hoopis lihtsamalt," viskab Raivo nalja.

"Vaesed eestlased näevad nii palju vaeva!" Aga tõsisemalt jätkates nendib näitleja: "Meil on väljend "muretseme endale lapse" – Eestis tulebki see laps muretseda, sest alati ta nii lihtsalt ei tule. Kui küsitakse, kas tahad poega või tütart, siis ikka vastatakse: pole oluline, peaasi, et laps oleks terve – see ongi kõige tähtsam. Ja kui ta lõpuks tuleb, ei tea läbi millise mure lõpuks saadud, ja kui tal on selline haigus, siis on see ikka väga karm. Ega minugi tutvusringkonnas pole lapsed nii sõrmenipsu peale tulnud, nad on ikka oodatud ja muretsetud lapsed. Just sellepärast on mul hea meel toetada neid peresid, kus lastel on terviseprobleemid."

Pisipoeg õpib isa jäljendades

Ka Raivo enda ellu tuli kannapööre tervislikuma elu poole just tänu pisipojale (Johannes Hermann on praegu kaheaastane). "Poiss kasvab ja varsti on vaja kelgumäele minna. Laps on sirgumas – ma peaks tema jaoks olema heas vormis." Raivo on teada-tuntud autofänn. "Autod on minu jaoks väga olulised, olen lausa kümme aastat autoajakirjanikuna töötanud. Mõtlesin, et ahah, nüüd tuli poeg majja, küll tal saab põnev lapsepõlv olema, kui ma ta autoesitlustele kaasa võtan. Sportliku eluviisiga on see osa mu elust täiesti ära kadunud. Pere on mul nüüd kaasas hoopis spordivõistlustel."

Pisipõnn käibki juba isa jälgedes. "Otepääl oli Ironmani võistluse järgsel hommikul Ironkidsi võistlus. Kuna poiss on meil väga tragi – kui temaga jalutamas käime, ei jaluta ta, vaid jookseb –, siis tuli abikaasal mõte, et las läheb ka võistlema. Järgmine hommik jooksime 500 meetrit käest kinni temaga ja ta sai kaheaastasena oma elu esimese medali finišis kaela!" on Raivo silmanähtavalt poja üle uhke.

"Nüüdseks on pojal juba kaks medalit: samal ajal kui mina üritasin oma esimest maratoni läbida 6. Tartu linnamaratonil, jooksis Johannes Hermann taas kord ema käekõrval Tillumaratoni 450 meetrit." Eks see ole praegusel istuval nutiajastul muidugi parem, et lapsed nakatuvad spordipisikuga, ja kuigi autodelgi midagi viga ei ole, on lastele siiski sportlik isa väga hea eeskuju, tunnistan lapsevanemana. Raivo naerab: "Kui siia intervjuulegi tulin, seisis poiss koridoris ja teatas, et isa läheb trenni."

Vaja oli viimast tõuget

"Ega tegelikult ma ise poleks midagi tegema hakanud," tunnistab mees. Oma osa selles mängib suur töökoormus. "Mul lihtsalt ongi nii, et kui on palju tööd, siis tahan ka palju süüa." Ja kuigi Raivo on proovinud ka ainult toitumisega oma kaalu korda saada, tundis ta, et tema vanuses ei tule sellest midagi välja. "Oma isa kehakuju vaadates arvasin, et kujunengi samasuguseks, et kõht on vaikselt üle ääre. Isa on selline, ju siis olen ka mina. Ja ongi tore, las ta siis olla! Abikaasa küll rääkis, et peaksin hakkama midagi tegema, aga jutuks see jäigi. Ma ise ei oleks nii pea veel midagi ette võtnud." Ironmani heaks eeskujuks olemise pakkumine tuli seega Raivole täpselt õigel ajal. "Mulle öeldi, et räägi kodustega läbi, et mis nemad arvavad. Ma teadsin juba ette, mida nad arvavad. Nii oligi. Selles mõttes oli mul vundament valmis laotud – oli vaja see viimane samm teha."

Teeb trenni terve mõistusega

Füsioterapeut Indrek Tustit on mitu korda avalikkust liigse entusiasmi eest hoiatanud, eriti meie rahva mehist poolt. Ta on näinud, kuidas Eesti mehed hakkavad hoogsalt trenni tegema, seavad endale hirmkõrged eesmärgid, ja nii on vigastused kerged tulema. Sellist viga Raivo endale ei lubanud – trenni teeb ta treeneri käe all. Raivo treener on Ain-Alar Juhanson, kes ise on olnud üks Eesti paremaid triatloniste; praegu juhib ta triatloniklubi Trismile ja korraldab paljusid triatlonivõistlusi Eestis. "Mul on kogu aeg pulsivöö peal, nii et treener näeb internetist, kuidas ma etteantud treeningut sooritasin, ja selle järgi teeb ta järgmise nädala kava." Ent seda tunnistab Raivo küll, et algus oli temalgi äge: "Ma vaimustusin trennitegemisest väga. Nagu ikka uutest asjadest. Tekkis niisugune tunne, et teatrit enam üldse ei taha teha, ainult trenni teekski."

Elumuutust alustas Raivo hoopis kepikõnniga, ja kui ta esimest korda jooksma läks, hakkas rinnus rebima. Kui ta selle oma treeningupäevikusse kirjutas, saadeti kohe spordimeditsiinikeskusse südamekontrolli – seal selgus, et ei ole häda midagi. "Ma tunnen, et olen alalhoidliku loomuga. Ma ei löö käega, et kui midagi juhtub, siis tühja kah, panen edasi. Annan kohe teada, et mul on mure, ja siis saan kohe ka abi." Treeninguid ega võistlusi pole Raivo veel pidanud pooleli jätma, aga samas ei ole ta ka selline, kes paneb viimse hingetõmbeni, nii et silme ees ruuduline. "Otepääl 21 kilomeetri jooksul olid päris rängad tõusud, seal ma kõndisin. Ma ei pressinud, nui neljaks, mägedest üles joosta, et saada parem jooksuaeg. Ma ei ole selline, kes läheb selle asjaga peast lolliks."

Vormi kõikide silme all

Võiks ju arvata, et selline ettevõtmine – kogu eesti rahva silme ees end vormi saada – on üsna hirmutav. "Tegelikult mulle ei öeldud, et pean mingi vormi saavutama. Aga öeldi, et peaksin kümme kilo alla võtma, et saaksin jooksmas käima hakata. See oligi eesmärk – triatloni ajaks kümme kilo alla saada, parem oleks viisteist," meenutab Raivo. Kaal langes isegi rohkem. "Oma arust ei teinud ma selleks midagi drastilist. Ma ei nälginud. Juba jaanuaris, kui hakkasin ujumas käima, mõjus see mulle nii hästi, et kaal langes, ja kohe päris kiiresti."

Ja kuigi näitleja ei tunne avalikkuse survet paremasse vormi saada, tunneb ta ometi avalikkuse tähelepanu. "Kui ujulas käin, hakkab vahel päris külm, sest jään kuulama inimesi, kes räägivad mulle, et nad on minu eeskujul hakanud ujumas käima või kepikõndi tegema. Ja seal ma siis seisan ja kuulan neid lugusid, kuidas nad on kaalust alla võtnud, noogutan ja naeratan. Tahaks juba ujuma minna, aga ei saa, sest kuulan inimesi," muheleb Raivo heatujuliselt.

Kiidusõnu ja tunnustust tulebki rohkesti just tavalistelt inimestelt. "Mulle on öeldud hotellis, kus ma trennis käisin: "Te olete meie suur eeskuju!". Üks kooliõpetaja ütles aga: "Raivo, te ei kujuta ette, kui suur eeskuju te meie õpilastele olete!" Tal tulid lausa pisarad silma. Nii et ma ei ole eeskujuks ainult õllekõhtudega vanameestele – see on väga laialt täkke läinud projekt." Just selle üle ongi Raivol kõige suurem heameel: "Mitte selle üle, et ma suutsin Ironmani läbida, vaid et mind on kutsutud eeskujuks, ja see on toiminud. Isiklik pingutus on hoopis teisejärguline."

Eesmärke võib olla rohkem

Võib-olla ongi eluviisi muutuseks vaja püstitada eesmärk? "Mind aitasid eelkõige võistlused enne Otepää triatloni," kinnitab Raivo. "Mulle meeldis väga neil võistlustel käia. See õhkkond, olla nende inimeste seas, rahvamassi keskel, liikuda üheskoos, jaksata nende vahel joosta – siis tunned, et oled midagi väärt." Ja kuigi paljud inimesed, kes armastavad iga päev sportida, ei tunne mingit vajadust võistlustel osaleda ega näe sellistel üritustel ka mõtet, siis Raivo nii ei arva. "Mulle küll hirmsasti meeldib käia võistlustel. Ma ei lähe sinna kedagi võitma, ennast näitama või end tõestama, aga olla kõikide nende inimeste keskel on olnud väga suur elamus."

Lisaks aitavad võistlused tal oma eesmärke pidevalt korrigeerida: "Kui sa võtad endale ühe eesmärgi – ja meie tervisespordi kalender on väga tihe –, siis võid endale võtta iga järgmine kord aina uue eesmärgi, näiteks pikendada distantsi." Kui Eesti Ironmanide peakorraldaja Ain-Alar Juhanson tegi Raivole ettepaneku jätkata hea eeskuju projekti ja hakata treenima järgmise aasta täispikaks Ironmani triatloniks, oli mees taas kord kohe nõus. ("Pärast abikaasa jah-sõna loomulikult," naerab ta.) "4. augustil tuleb ujuda Tallinna lahes 3,8 kilomeetrit, sõita rattaga Tallinna ümbruses 180 kilomeetrit ja joosta vanalinnas 42,2 kilomeetrit," selgitab Raivo oma uut eesmärki.

Trenni üksi või koos?

Alustada võiks ikkagi professionaalse treeneri näpunäiteid järgides, usub Raivo. "Ma olen sada protsenti kindel, et kui ma oleks ise oma peaga käinud siin kuskil võsa vahel kepikõndi tegemas, jooksmas või ujumas, poleks ma seda Ironmani võistlust läbi teinud – kui mul ei oleks olnud treeneri graafikut ees."

Raivo tunneb, et kaalukaotus ei olnud talle küllaldane eesmärk, eriti kui ta seda ainult ühe spordiala, näiteks kepikõnniga, saavutada oleks proovinud – ta lihtsalt tüdineks igapäevasest kepikõnnist ära. "Ja mis siis juhtub, kui võtangi kümme kilo alla? Ei saa ju püstitada endale eesmärki veel kümme kilo alla võtta!" Eesmärk peaks küll olema hea tervislik kaalunumber, aga lihtsalt kaaluhoidmisest talle samuti ei piisa. Võistlustel käimine aitab tal lihtsalt joonel püsida. "Ja ega ei pea ju maratoni eesmärgiks võtma, on olemas ka kepikõnnipäevad ja rabamatkad, mida on võimalik valida." Raivo ongi uhke selle üle, et ta on kohusetundlik ja et tal on tahtejõudu. Pealtvaatajana võin kinnitada, et ta on suutnud seda tõestada mitte ainult endale, vaid kogu eesti rahvale.

Otsused teeb päevapealt

Tervisemured on mehele varemgi ohutuld näidanud. Raivo oli kunagi suur suitsetaja, pärast keskkooli tõmbas ta lausa viis pakki päevas. Teatrikoolis tunti teda aga kui kõige kuulsamat suitsetamise mahajätjat. "Ma muudkui tegin kogu kursusele ettepanekuid, et jätame kõik koos maha. Mõni tuli isegi kaasa. Aga umbes kuu aja pärast, kui ma niigi palju vastu pidasin, hakkasin jälle. Iga paari kuu tagant olin agitaator, et jätame maha. See muutus nagu naljanumbriks ja sellest ei tulnud midagi välja." Lõpuks aga andis tervis end tunda: Raivo põdes sagedasti bronhiiti ja jäi kopsupõletikku. "Kuna emapoolses suguvõsas oli astma soodumus – mu ema oli väga raske astmahaige –, siis tuli midagi ette võtta. Kui ma saan aru, et asjad on halvasti ja ma pean midagi tegema, siis teen seda päevapealt."

Mõnikord peab ka vait olema

Näitlejad-lauljad, teadagi, teenivad leiba eelkõige oma häälega – juba Sokrates on öelnud: "Hakka rääkima, et ma sind näeksin". Kas näitlejatel on samamoodi? "Mulle meeldib väga see koolkond, et mingi aja peab inimene vaikima. Üldse vait olema. See võib ka näitleja kohta käia. On ju olemas ütlus "enne oli väga huvitav, aga nii kui suu lahti tegi, oli kõik kadunud". Teatrilaval ja ka filmis on vaikides võimalik palju öelda."

Üks paremaid nõuandeid, mis Raivo kunagi on saanud, on samuti seotud vaikimisega: "Kalju Komissarov ütles teatrikoolis: "Jälgige inimesi." Seda ma olen teinud, kogu aeg," kinnitab näitleja. "See on kujunenud minu elu osaks, et ma jälgin kogu aeg inimeste käitumist, et seda salvestada ja hiljem laval peegeldada. Kui mind võib nimetada edukaks näitlejaks, siis see ongi mu edu pant." Jälgimist on võimalik kasutada peale töö ka isiklikus elus. "Eks Komissarov ütles seda teistelegi – see oli Panso ja Stanislavski koolkond –, aga sellest on kasu olnud laiemalt kui ainult teatrilaval. Kui näed näiteks väga piinlikku situatsiooni, siis selle läbi õpid, et ise mitte sellisesse piinlikku olukorda sattuda või kellelegi haiget teha. Käituda ise paremini, olla parem inimene, meeldivam kaaslane – neid oskusi saab ammutada teisi inimesi jälgides."

Artikli märksõnad