Eesti parim insenertehniline toode rõõmustab kinorahvast
Tiina Kolk
Fookuskauguse mõõtmise seadmed, tellija Sensition OÜ, 2016. | Terje Ugandi

Tänavuse aasta Eesti parima insenertehnilise toote disaini auhinna Bruno pälvisid MI/KL-i tootedisainistuudio asutajad Mihkel Mäll ja Mihkel-Emil Mikk fookuskauguse mõõtmise seadega XV-1. See on disainiduo teine tehnoloogiline ühisprojekt. Esimese, elektrirolleri laadimisjaama E-roll projekteerisid nad, õppides Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tootedisaini eriala magistrantuuris.

Need väikesed vidinad filmikaameral võivad asjasse pühendamatule täiesti märkamatuks jääda, aga tegelikult võimaldab XV-1 operaatori esimesel assistendil kujundada filmi stiili ja vähendada tootmiskulusid. Kuna fookuskaugust määratakse professionaalses filmitööstuses käsitsi, on operaatori esimesel assistendil, kelle tööks ongi teravustamine, oluline teada näitlejate või esemete ja kaamera vahemaad fookuse korrektseks määramiseks. Maailmas ainulaadne tehnoloogia tuvastab näitleja asukoha kaadris ja tema kauguse kaamerast. Töödeldav informatsioon on kolmemõõtmeline, seade tajub iga piksli kaugust ja seda on võimalik kasutada ka «intelligentse», inimesi tuvastava autofookusena. Nii kinorahval kui ka autoritel on rõõmustamiseks põhjust.

Kuidas teie koostöö algas?

MÄLL: EKAs said meist kursusevennad. Vahepeal oli Mihkel-Emil vahetusüliõpilane ja mina käisin sõjaväes ning seega meie õpinguaeg muutus. Kui 2014. aasta talvel tuli kooli elektrirolleri laadimisjaama projekt, mõtlesin, et seda oleks tore teha tuttavaga koostöös.

MIKK: Rolleri laadimisjaam E-roll ja XV-1 on mõnes mõttes sarnased.

MÄLL: Rolleri puhul oli vaja arvestada, kuidas seda laadimiseks kinnitada jms. Pidime hulga tehnilisi lahendusi looma. Veendusime, et meie koostöö sujub. Mina olen rohkem vormilooja ja Mihkel-Emilil on tehnilist annet.

MIKK: Üksinda töötades võid jääda oma ideesse kinni, aga kahekesi saab arutada, kuidas edasi minna. Tänapäeval ju staardisainereid pole. Kõige edukamad on ikkagi disainitiimid, sest maailmas tehakse palju keerulisi tooteid. Muidugi, kui on vaja lihtsat vormi, on selleks ka lihtsamad meetodid.

Fookuskauguse mõõtmise seadmed XV-1 paistavad nutikate vidinatena. Kas olete asjaarmastajatest filmitegijad ja tahtsite kolleegide elu kergemaks teha?

MIKK: Kõik sai alguse sellest, et firma Sensition OÜ pöördus EKA poole ja tootedisainiosakonnast soovitati meid. Juhtus nii, et sellest projektist kujunes meie magistritöö.

MÄLL: Kuna me ei teadnud filmindusest midagi, käisime vaatamas, kuidas operaatori esimene assistent töötab. Viibisime pikad võttepäevad tema kõrval taipamaks, milline see seade peaks tulema. Sellele järgnes päris pikk analüüs ja intensiivne arendus, mille käigus arutasime kõik operaatori assistendi tööprotsessid läbi, et parima lahenduseni jõuda. Ametlikult vältas projekt pool aastat, aga tegelikkuses kestab praegugi edasi. (Arendus)töö pole veel lõppenud. XV-1 disain tundub väga crazy, sest funktsionaalsete «vidinate» korpused on tehtud alumiiniumist ning kõik augud ja kruvikohad on kavandatud nii, et seadmeid oleks ülilihtne kaamerale paigutada.

MIKK: Põhiliselt kõlas küsimus, kas veel väiksemat ei saaks? Lõpuks tulid tehnilised piirangud ette. Nüüd on vaja tehnoloogia arengut, mis võimaldaks vähendada seadme gabariite.

Milliseid kogemusi see projekt teile andnud on?

MÄLL: Nägime, kuidas see masinavärk töötab. Kuna Sensition on ise seadmete tootja, tellib ta allhankena juppe erinevatest kohtadest, monteerib ise kokku ja turustab filmitööstuses kaameraid rentivaile ettevõtteile.

MIKK: XV-1 on tehnoloogiatoode, mida saabki luua koostöös tehnikainimestega. Seadme sisend on üks mikrokiip ja kõik selle ümber olev tuli tellija nõuannete järgi: sisendid, pistikud jms. Meie otsisime need kataloogist üles, konsulteerisime online’is Aasiast pärit inseneriga, kes pidi asjad digitaalselt kokku panema ehk teisisõnu andma korpuse, kuhu see kõik sisse mahub.

MÄLL: Töö igas etapis tegime maketi või mudeli ja käisime kohe kasutajate juures testimas, kas neile meie lahendus sobib. Tänu kasutajatele ongi seade niisugusel kujul välja kukkunud.

Mis teil nüüd plaanis on?

MIKK: Tegime suvel ettevõtte MI/KL Tööstusdisaini Stuudio, kus me praegu kahekesi toimetame. Firma nimi on inspireeritud meie eesnimedest ja oleme võtnud eesmärgiks XV-1-sarnaseid projekte leida ja luua tehnoloogilisel lahendusel põhinevaid tooteid. Aidata tehnoloogia-startup’e või tehnoloogiavaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid, kavandades uusi tooteid või arendades juba olemasolevaid ja juhatada neid parema kasutajakogemuse või esteetilise lahenduseni. Eestis tehakse häid asju, aga sageli kaotavad need rahvusvahelises konkurentsis just väljanägemise tõttu. Õnneks saavad juba paljud firmad aru, et ka toote vormiline külg on väga tähtis.

MÄLL: Pärast magistrantuuri lõpetamist on mu maailmapilt hoopis teistsugune. Kui bakalaureuseõppes tegime koolisiseseid projekte, näiteks mina kujundasin/dekoreerisin autosid ja mõtlesin, et see võiks olla minu eriala, siis magistri-tasemel oli ülesannetel hoopis praktilisem väljund. Lootsin saada uusi kogemusi erinevate tootjate ja materjalidega.

MIKK: Meie senised kaks edukat tootedisainiprojekti − laadimisjaam ja kaamera fookuskauguse määramise seade – on tulnud kooli kaudu. EKA tootedisainiosakonna eelmine juhataja Heikki Zoova ja praegune Aivar
Habakukk on mõlemad praktilisuse pooldajad. Nad eelistavad kontseptsiooniprojektide asemel koostööd ettevõtetega ja on sel alal tänuväärset tööd teinud, töö viljugi näinud.

Kas päris elu on teie mõtteviisi muutnud?

MIKK: Keskkoolist tulles tahtsime lihtsalt ägedaid asju teha. Nüüd tahame luua kellegi probleeme lahendavaid projekte. See on võib-olla üks põhjusi, miks me ei tee laudu ja toole, vaid pigem pistame rinda suurema vajadusega tehnoloogiliste ülesannetega.

MÄLL: Mõnda asja tehes oled ise probleemis nii sees ja arvad sellest kõike teadvat, aga vahel on hea, kui keegi ütleb, et see lahendus ei toimi. XV-1 projekteerides oli väga hea, kui seadme kasutajad avaldasid oma seisukohti.

MIKK: Oleme tooteid luues mõelnud ka brändile. Suudame seda ise mingil määral juhtida, aga tulevikus tahame kaasata graafilise disaineri. XV-1 tegemine oli pikk ja õpetlik protsess, kuidas teha koostööd kasutajate ja inseneriga – nende kogemuste baasil saame tulevikus paremini töötada.  Iga uue projektiga õpid midagi juurde, sest päris elus tuleb koolis õpitut kohandada konkreetse ülesandega. See ei käi ikka nii, et loed raamatust õigeid vastuseid.

Mida te vabal ajal teete?

MIKK: Kuna olen Hiiumaalt pärit, käin palju merel. Meie perel on ühel laiul käsil sauna ehitamine. Armastan jalgrattaga sõita ja üritan iga päev tööle vändata.

MÄLL: Eks minagi lõõgastuseks jooksen või sõidan rattaga, aga mu lemmiktegevus on ikkagi joonistamine. Vabal ajal võtan igal võimalusel pliiatsi kätte. Kui vaatan
internetis disainerite joonistusi, tekib tohutu tahtmine jõuda samale tasemele.

Artikli märksõnad