Aedniku kalender: millised kevadtööd ootavad aias?
Aiandusõppejõud Jaan Kivistik
TM Kodu & Ehitus
Õunapuul paranevad tüve lähedalt tehtud lõiked hästi. Vanade okste eemaldamine ergutab tüvest neile asendajate arenemist. | Jaan Kivistik

Hoolitsemine aia uue saagi eest algas juba märtsis viljapuude lõikusega. See töö jätkub pungade puhkemiseni, mis algab aprilli lõpus. Tänavu sai südatalvel lõigata nii ilu- kui marjapõõsaid, sest lumi ei seganud seda tööd. Aga niipea, kui talv kadus, sain aiaservast värsket köögivilja kaevama minna – need on sügiseks mitme meetri kõrguseks sirguvad topinamburid.

Topinamburit kutsutakse veel maapirniks või mugulpäevalilleks. Viimane nimi iseloomustab taime eriti hästi. Mullas on tal palju söödavaid mugulaid, maapealne osa ning õied sarnanevad päevalillega. Minu aias on selline sort, kes sügiseks õitsemiseni ei jõuagi. Maapirnimugulad külma ei karda, aga keldris tikuvad nad kiiresti närbuma. Seepärast söön neid aprillis, kui muud juur- ja mugulviljad oma sügisest värskust kaotavad. Lihtne on puhtaks pestud mugulad keeta koorimata ja süüa sisu pooleks lõigatud mugulast lusikaga nagu keedumuna. Keetmiseks kasutan vanemat potti, sest seda on hiljem raske laitmatult puhtaks saada. Maapirni kasutatakse ka värskena salatite valmistamisel või tehakse koos sibula, küüslaugu ja porrulauguga püreesupiks. Teda hinnatakse dieettoiduna suhkruhaiguse korral.

Viljapuude lõikus

Lõigatakse eelkõige neid vanemaid õunapuid, kes möödunud aastal vähe vilja kandsid. Enamasti on neil tänavu palju õiepungi ja lõikamisega saame nende saagikoormust vähendada. Vilju tuleb vähem, aga need kasvavad suuremad. Mida lühemad on viljapuude aastakasvud, seda tugevamalt peame lõikama. Paraja tugevusega lõigatud viljapuudel on võra piirdel 30–40 cm pikkused talvised võrsed.

Saagieas viljapuude lõikamist on lihtne alustada saagiraskuse tõttu alla kaardunud oksalatvade eemaldamisega. Uueks ladvaks saab mõni püstisema kasvusuunaga külgoks. Igas vanuses puudel tuleb eemaldada terava nurga all tüvele kinnitunud oksad, millised võivad suvel murduda. Kuna need on enamasti suured elujõulised oksad, siis ei julge algaja selliseid lõigata. Vahel piisab taolise oksa ladva lõikamisest mõnele rõhtsamale külgoksale, millest saab tema uus latv. Nii tuleks aprillis talitada ka ploomi- ja kirsipuudega, kelle tüvele kevadel tehtud suured harvenduslõiked ei taha hästi paraneda. Lõplikult võib sellise oksa eemaldada juunis, siis paranevad haavad paremini. Õunapuudel paranevad harvenduslõiked hästi. Neil lõigatakse eemaldamist vajavad oksad tüvelt kevadtalvel võimalikult harunemiskoha lähedalt ilma väiksematki tüügast jätmata. Kauplustes müüdavate haavamääretega kaetakse vaid suuremad tüvele tehtud haavad. Nii säästame tööaega ja haavamääret.

Tüvede valgendamist vajavad noored viljapuud veebruari- ja märtsipäikese soojendava mõju vähendamiseks. Kahjustajate tõrjeks pole neist olulist tähtsust. Aprillikuine tüvede valgendamine näitab aedniku asjatundmatust. Vanemate viljapuude tüvele tekkiva korba ja samblikud tasuks aga kevadiste niiskete ilmadega puidust liistuga maha kaapida. Siis leiame kergemini üles tüvehaavad, mis vajavad ravi. Surnud koor lõigatakse terava noaga kuni terve kohani välja ja tekkiv haav kaetakse haavamäärdega. Seda tööd võib teha veel juunis, kui aednikul juba kiiremad kevadaskeldused möödas.

Lase kevad ligi

Aprillis eemaldatakse taimedelt talvekatted. Seda tehakse õhtuti või pilves ilmaga, et oksad kuiva õhu ja päikesega harjuksid. Suur osa peenemat materjali kõlbab komposteerida, haiguste levitamist nendega kardetakse mõnikord üleliia. Roniroosid ja viinapuud võib ka kohe toestusele siduda. Pikemad viinapuuoksad siduda rõhtasendisse. Siis kasvavad võrseteks ka oksa alumises osas olevad pungad. Viinapuude kevadise lõikusega kaasneb jahedas kliimas tugev ja kestev mahlavool. Seepärast lõigatakse meil viinapuid hilissügisel.

Hea, kui saaksime koduaias hakkama ilma keemilise taimekaitseta. Ometi tuleb mõnede kahjustajate massilise esinemise korral pritsimine ette võtta. Parim aeg selleks on esimeste soojade ilmadega, enne pungade puhkemist. Hiljem on koduaias mürkidega toimetada keerukas, ikka jääb mõni söögiks kasutatav köögiviljataim liiga lähedale. Koduaednik saab valida kauplustes vabamüügis olevate vahendite seast. Oluline on teada, kas soovite tõrjuda haigusi või kahjureid, parem veel, kui teaksite teile muret tegeva kahjustaja täpset nime. Siis saate sobiva taimekaitsevahendi kasutusjuhendi järgi välja valida. Enamasti oskab müüja teile head nõu anda.

Mulla harimisega tuleb esimesel võimalusel algust teha. Sügisel kaevatud maad rehitsedes lõhutakse mullakoorik. Maapinnale moodustuv õhuke kuiv mullakiht takistab vee auramist alumistest mullakihtidest. Ühtlasi kuivavad idanema hakanud umbrohutõusmed. Enne rehitsemist võib maapinnale külvata mineraalseid kevadväetisi, mis töö käigus mulda viiakse. Puudele ja põõsastele, kelle juured ulatuvad sügavamale, võib väetise poetada kangiga maasse löödud aukudesse. Puude juured levivad keskmiselt poole kaugemale võraokstest ja toitaineid vastu võtvad peenemad juured asuvad võraalusest sõõrist kaugemal. Seepärast pole tüve ümbrust mõtet väetada. Erandiks on kääbusalustele poogitud viljapuud, kellel on peeneid juuri ka tüve läheduses.

Varu uuskasvandikke

Aprilli teisel poolel, kui ilmad veel jahedad, on paras aeg uute istikute hankimiseks. Kui aednik enda jaoks meeldivat kevadsoojust ootab, siis jäädakse sellega hiljaks. Õigel ajal ostes soovitan eelistada paljasjuurseid istikuid, mis on odavamad. Valikut lihtsustab aiandusliidu poolt soovitatud sortiment. Selle leiate raamatust „Puuvilja- ja marjasordid“ (2014). Samas on juttu pookealustest, neist sõltub tulevase puu suurus.

Paljasjuursed istikud tuleb istutada enne pungade puhkemist. Kui marjapõõsad jäid sügisel istutamata, siis peab seda tegema niipea, kui muld võimaldab. Tööga hilinemisel saavad arenema hakanud valged juureotsad viga. Õigel ajal istutades on muld niiske ja saab läbi istutusaegse kastmisetagi. Kui muld on juba kuivanud, peaks istutusauku valama vett ja kastma istutatud taim kohe kui muld juuri katab. Pärast vee mulda imbumist täidetakse auk kuiva mullaga ja tihendatakse kergelt tallates. Ümber istutuskoha tehakse kastmisvall, kuid vett sinna valada pole vaja enne paari nädala möödumist. Istutatud taime suvine kastmine tuleb kasuks.

Marjapõõsad istutatakse 5–10 cm endisest sügavamale, nii et okste harunemiskoht jääks mulda. Mida liivasem muld, seda julgemalt võib sügavamale istutada. Mulda jäänud pungadest arenevad asendusvõrsed, mis tagavad põõsale hea noorenemisvõime ja pika ea. Istutatud marjapõõsa paar tugevamat oksa jätke kärpimata. Neilt saate esimese saagi, mustalt sõstralt juba istutusaastalgi. Nõrgemad oksad lõigatakse ära kuni maapinnani, nende mulda jäänud pungadest arenevad uued asendusvõrsed.

Poogitud viljapuuistikutel on vaja teada, mis on pookealuseks. Enamasti on see lisaks sordinimele märgitud ka etiketile. Seemikalustel viljapuuistikuid ei tohi endisest palju sügavamale istutada, sest raskematel muldadel jäävad juured õhupuudusse. Vegetatiivselt paljundatud nn kloonalustel viljapuu tuleb istutada endisest sügavamale, kuid pookekoht peab mullast välja jääma. Eriti oluline on see kääbusaluse puhul, sest mulda sattunud poogend muutub neil kergesti omajuurseks ja siis kaob aluse kasvu nõrgestav mõju. Võib juhtuda, et soovitud kääbuspuu asemel saate suure võraga viljapuu oma süü tõttu. Põhjalikumaid soovitusi istutamiseks leiate kevadel müügile tulevast „Puuviljaaedniku istutusraamatust“.

Aprillis külvatakse külmakindlad, pika idanevusega ja lühikese kasvuajaga köögiviljad, nagu hernes, porgand, petersell, redis jt. Istutades ja külvates pidage piiri ja mõelge sellele, et suurem mure taimi hooldades ning saaki kasutades seisab ees. Mida vähem on teil hoolealuseid, seda enam jääb aega oma koduaias puhkehetki nautida. Jahedate kevadilmadega püsiköögivilja peenardele pandud kiletunnelite alt saab maikuus saaki rabarberilt, sparglilt, talisibulalt ja murulaugult. Kasutage seda, mida olete ise kasvatanud!

 

Nipid: kuidas kergendada umbrõhutõrjet?

Esimese rehitsemisega alanud umbrohutõrje on kerge, kui seda teha sageli mulda harides. Mugav on töötada pikale varrele kinnitatud piikobestiga, millist enda ees edasi-tagasi liigutades koos mulla kobestamisega ka umbrohujuured pinnale kuivatava päikese kätte kistakse. Kahjuks pole viimasel ajal müügil samale varrele kinnitatavat pikker- ehk liigendkõblast, millega umbrohud läbi lõigatakse. Seda asendan levinud välkkõplaga. Paari nädala tagant neid kaht vahelduvalt kasutades on tüütuks peetud kõplamine kerge ja mõnus tegevus. Nimetatud kõplatüüpidest olen kirjutanud raamatus „Taim ja aednik“ (2013).

Artikli märksõnad