Aasta aed 2013: üle ajast ja moest

Eve Veigel
Kodu & Aed
01.12.2013
Kunagisest väiksest talumajast on saanud kauni aiaga korrastatud maakodu. Kena kuivalembeste peenar sündis köögiremondist: perenaine ei tahtnud traktorijälgi õuemurule, vaid otsustas ehitusprahist rajada kõrgema kiviktaimla. | Tiina Tammet

Võistluse Kodu Kauniks peapreemia, tiitli "Aasta aed 2013" ja 2500 eurot Bauhofilt pälvis perekond Ilumäe maakoduaed Märjamaal Paekülas. Aasta aed 2013 ühendab saja-aastased pärandtaimed, moodsad aiakiusatused ja praktilise tarbeaia üheks koduseks ja peresõbralikuks tervikuks.

 

Kes: Ellen (82) ja Evald (80) Ilumäe.

Kus: Märjamaa vallas Paekülas.

Mis: 3000 m² maakoduaed.

Tingimused: paepealne savisegune veesilmadega pinnas.

Märjamaa pole küll aianduspealinn, ent see pole mingi põhjus, miks just siinkandis ei võiks olla Eesti kauneimad aiad. Kui Kodu & Aed oma suvisel ringreisil läbi Märjamaa aleviku sõidab, jääb esimesena silma tavatult rikkalik kooliaed, mis lausa nõuab lähemat uurimist. Rõõmustame, et siinkandis on aiandusel tulevikku. Ja me ei teagi veel, et sõidame parasjagu kohtuma tänavuse võistluse võiduaiaga.

Harrastusest elu mõte

Vanakubja talu värava taha jõudnud külalisi võtavad vastu kõik kolm põlvkonda, kes siinses elus tegevad. Ehkki päriskoduks vaid Ellenile ja Evaldile, käib lähikonnas Sipal elav tütar koos perega samuti vanematekodu vahet. Aia sisse jäävasse nad suurt ei sekku, aga aiataguses koplis on nende hoolealused – veterinaari pere viis hobust, kolm ratsaponi ja kaks sporthobust.

Aeda tutvustav perenaine Ellen tunnistab, et sellega tegelemine on talle viimased tosin aastat olnud hobiks ja elu tõeliseks mõtteks. Umbes niikaua ongi kunagi pedagoogiks õppinud, aga ikka taimedega tegelnud Ellen endist taluaeda põhjalikumalt korrastanud-kujundanud ning on nüüd valmis siinseid rõõme ka teistega jagama.

Tegelikult kolis pere Märjamaale elama juba 40 aasta eest ja siin on möödunud pool nende elu, kirjeldab Ellen Tallinnast maaletulekut. Enne aastatuhande vahetust, kui perenaine töötas veel sovhoosis ja tegeles ka lillekasvatusega, polnud neil aega aiailule suuremalt mõelda. Kunagisest taluõuest on alles suur õuekask ja vanad võimsad õunapuud, millel vanust kõvasti üle 100 aasta. Ilmselt mõisaaegseid elusaid skulptuure on siiani lugupidavalt koheldud nii õunasaagi kui ka ajatu ilu tõttu. Ega siin algul rohkem polnudki kui need puud, pisike majaköks ja nõgesed üle pea, meenutab pererahvas tollast otsustavat sammu tundmatusse. Ise mõjuvad nad kui elus tõestus aiatöö tervislikkusest. Oleks kõik nende eakaaslased sama liikuvas vormis, elataks Eestis keskmiselt vähemasti saja-aastaseks.

Vana ja uus käsikäes

Praegu on avara eesõue ja rikkaliku iluaia kõrval ka korralik, uue kasvuhoonega tarbeaed, kaunilt taimestatud tiiginurk ja meespere ehitatud toekas õuetuba-istumisnurk koos õuekamina ja grilliga. Veidi suurendatud ja uuendatud on majagi. Aia lopsakas taimestik on perenaise kujundatud-kavandatud. Taimkatet ilmestavad ja toetavad maakivid, mille kujunduslikku mõju hindab pererahvas taimedega võrdselt. Kokku kasvab siin 50 roosi, 15 elulõnga- ja 15 liiliasorti, lisaks hulganisti püsikuid ja okaspuid. Eeskuju on perenaine otsinud raamatukogust ja seda on pakkunud ajakirjad – neid lappab ta ikka, kui mõnd ideed otsib.

„Planeerimine käib muidugi tegevuse ees, aga nii, et öösel mõtlen ja hommikul saab teoks,” kirjeldab ta kujundusprotsessi. Ja kui selgub, et plaanitu pole päris see, siis tuleb ka ümber teha. Pere meeshinged naervat vahel, kui mõni taim on oma kohal juurdunud, et selle võiks nüüd teise kohta tõsta, muigab Ellengi oma püsivust parima otsingul. Aga vilunud aednik teab, et iga töö võtab aega. Ja kui juured on armastusega sügavale istutatud, tuleb ikka vaadata, kas taimele toitu ka jagub. „Vesi on kõige alus, ja sügisel on siis hobuste kord,” kirjeldab ta aia töist aastaringi. Ometi pole see kõik raske, kui teha rõõmuga.

Linlase maa-aed

Esimesed aeda toodud taimed olid enelad, siis okaspuud, mis istutati keset muru. Üldiselt pole muru sisse istutamine kombeks, et niitmist mitte kaelamurdvaks teha. Ent perenaise silm on hoidnud suurte alade ja väikeste detailide suhet tasakalus ja pole pannud ülemäära proovile ka peremeest, kelle tööks on niitmine ja puude-põõsaste eest hoolitsemine. Seejärel istutati aiaserva mägimände. Ellen meenutab, kuidas kõlas ühe aia tagant mööda kõndinud proua hinnang nende ilutegemisele: „Teie küll maainimene ei ole!”

Kapsamaaks pole siinset õue üles küntud praegugi, ent oma pere laua katmine käib iluaiaga sõbralikult kõrvuti. Dekoratiivsed suvikõrvitsad külgnevad lillepeenardega ja võimas liiliahekk viib uue kasvuhoone juurde, kust tulevad lauale kõige maitsvamad lihatomatid. Eeskujulikult kõrgpeenralt vaatavad vastu nii murakad kui ka juba neli aastat saaki andnud kultuurmustikad, millelt suve jooksul saab mitu korda marju korjata.

Tuntumad aiaärid ja puukoolid on perenaisele läbini tuttavad ja on teada, kust tuua tarbetaimi, kust otsida pilgupüüdjat. Hea tundega mõtleb ta Arnold Hannustile, kes Haide puukoolis aitas leida huvitavaid taimi. See pani aiale aluse, nii et värsked uuendused pälvisid kohe ka valla tunnustuse.

Praegu käib perenaine huvitavamaid taimi otsimas Nurga puukoolis Rudolf Pehteri juures, kes kohapeal põnevaid vorme kasvatab. Vahel tuleb ikka mõnele kiusatusele järele anda, ja uuema aja leidudena säravad augustis aias suvitavate toataimede kõrval ka kirkalt sinised hortensiad. Sügisel viiakse need varjule, siis pakuvad värvimängu vaated koos iluõunapuu, pihlenela, valge pihlakaga…

Vaatamist jagub igasse aastaaega, ent perenaise silm lööb särama, kui jutt keerab kevadele. Sibullilli on istutatud segimineku ja rottide eest kaitsvate istutuskorvidega mitmele poole ja kevadist õitsemist on ikka põnev oodata. Hoolimata külmavõitu kohast – Kuusiku on üsna lähedal – kliima üle siin ei kurdeta. Ehk on siingi süüdi need viis hobust aia taga. „Sellega võib imet teha,” kinnitab Ellen hoolika väetamise tähtsust. Ju siis jaksavad hästi toidetud taimed talveks paremini valmistuda ja külma tuule eest kaitsevad ka kõrgemad istutused. Ent perenaise lemmikud, sinised mesiohakad, saavad ikka hästi hakkama, nagu teisedki armsad taimed – pigem lihtsad ja kodused kui võõrapärased hellikud.

KOMMENTAARID

Britte Maidra, Bauhofi turundusdirektor: Perekond Ilumäe aed võlus eelkõige seetõttu, et ehkki tegemist on väga planeeritud, kauni ja liigirohke aiaga, on see eelkõige hubane ja kodune. Võlu lisavad ka vanad, kuid suured ja tugevad viljapuud. Nagu pererahvas ise oma aia kohta ütleb – see on paradiisiaed.

Eneli Käger, aiatark: Kui viljapuudel on omaette jumal, võiks ta elada selles aias, selles vanas õunapuus ukse kõrval. Nii kaua kui keegi mäletab, on see puu olnud kogu aeg väga vana. Austust vanade puude vastu leiab siin aias kõikjalt ja nad ei pea kohta loovutama ei noorematele ega moodsamatele. Huvitav on jälgida erineval ajal rajatud istutusi, mis pole omavahel küll tugevalt seotud, kuid moodustavad tervikliku aia.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid